Ehk siis kaadrid, kus Jorh Aadniel Kiir kostitab vallavolikogu liikmeid asunikutalu saamise eesmärgil kohalikus kõrtsis:

osades:

Jorh Aadniel Kiir -  V. Reiljan

asunikutalu rollis -  A.Rüütel

Vallavolikogu - valijamehed

 

võtteplats - Luua (Palamuse lähistel)

 

 

Pole midagi uut siin päikese all...

Poliitikat võivad teha ainult poliitikud.  Rahvas ei saa sellest ülipeenest intelligentsiilmingust üldse sotti.  Meil on viimaseil päevil kerkinud tõeline Eesti esimõtleja ja kuldsuu - keegi Reiljani-nimeline.  Sepiku pauna ligi võtnud ja hosianna ja halleluuja, elagu tühi hõbedaselt klantsiv raudrüütlikuub.  Huvitav, keda siis juhitakse, kui tänamatu rahvapööbel ikka üldse oma juhti ei hinda ja üle 3/4 vasallide vardjale sõrgu kõigest jõust vastu ajab.  Või on selle tüütu ja tänamatu seakarja juht ikkagi üks äravalitu nendesamade räpaste ja kärnaste possude hulgast, kärss tõngumisest mullane.  Piisonil käib poliitika selgelt üle arunatukese, tema pugib oma vatsa tamme- ja pöögilehti täis.  Ilveserajad jäävad nii suurele ja kohmakale loomale kahtlemata täiesti kättesaamatuks.  Lihtsam on puu all vihaselt norsatada, möriseda ning ajaviiteks raudrüüd lõbu pärast sarvedele võttes üle terve savist saarekese promeneerida. 

 Ehk siis - käisin jälle metsas!  Päädis ilma telgita lõkkeveeres kuupaistel tukkumisega.  Aitäh GM'ile kes nii ilusa kuupaistese öö tellis ja vihma minema peletas.  Ilus oli kõik, koht, inimesed, toit, realism... suurepärane.  Vähesema pärast minusugune linnastunud loodusesõber ilmselt välja ronida ei tahakski.  Hommikul ojavees grimmi maha pesta ja loodusliku liivaga koorimisprotseduuri teha - raudselt püsib kauemini noor ja ilus.  IG-a-tahes,  OG-a -tahes!

 

Laps kõnnib!!!

 

Muuhulgas sai mängult naastes ikka veel Väe mõjusfääris olles naabrite vihatekitav makk ära neetud, valjuhäälselt ja tõsiselt.  Nüüd ongi rikkis, täpselt nii nagu ma soovisin...  Tuleb teinekordki kõrva taha pista... või siis suu kinni hoida.  Kõik on Väes ja millegi arvelt.

 

Kassiomaniku tähelepanek: Kui kassi kannatus on otsas, on katkestajal kriimud otsaees.

 

+  +   +

 

Palju kurvema poole pealt:

Inimeste saatus on nagu telgedel kootud vaip, lõimed ikka aja järgi ja omas korras põimunud.  Aeg, mis seda mustrit harutab, peaks ikka servast alustama, aga mitte.  Üks pikk lõim mu lapsepõlvemustrist  on kangas katkenud. Ootamatult ja valusalt, mahajääjate jaoks.  Habras inimelu ja hoolimatu kiirabi.  Läinud.  See, kellest seda ehk kõige vähem oodata -arvata oli.  Mida üldse me elust teame, või ootame, kõik läheb sootuks omasoodu. 

 

 

Ehk polnudki nii vale mu vanaema soov endale matuselkäimise-kasukas õmmelda lasta.  Kes teab, kui palju tal veel  niimoodi käia tuleb...

Elu on imelik, ilus ja habras.  Ka kõige tugevamate puhul.  See on ainus, mida tegelikult teadma peab.  Kõik muu sinna juurde tulgu iseenesest, avasilmi, südamest, headusest ja  tarkusest.  Ainult nii saab tõeliselt elada, jagamata jäänud rõõmu kahetsemata.  Sest see viimane ongi kõigis lõplikes lahkumistes see mahajääjate kõige valusam koht. 

 

 

 

Hollandlased on hulluks läinud...