Käisin eile Rakveres "Suvesuhet" vaatamas.  Nii eestlaslikku kontserti pole ma aastaid näinud.  Ehk siis kõik anekdoodid-naljad teemal "gorjatšie estonskije parni" tulid iga loo vaheaja jooksul korduvalt meelde ja said ka läbi jutustatud-naerdud :). Aitäh! Ilma selleta oleksin vist kallalekippunud sügismasendusest kohapeal otsad andnud ;).

Esiteks, kui ma tahan vaadata DVD'd  mõnest Nukuteatri lavastusest, siis ma selle kas ostan või laenutan ja vaatan, seda kodus, diivanil.  Välikino jaoks on meil vastavad välja hõigatud üritused, milles ma enamasti ei osale, eelviidatud enda mugavuse pärast. 
Kui ma tahan aga kuulata rrrreklaamitult rrrromantilist kontserti muusikaliparemikust, siis ma eeldan, et sellel põhiliselt siiski lauldakse, mitte ei näidata suuurelt ekraanilt läbi uduvihma mudru lavaltoimuvast  segi lavastusekatketega, sekka pikituna laustujutult esitatavate muusikapaladega.  See kompott  paneb aga publiku närviliselt vihmas nihelema ja lugude vahele kella vaatama, või, mis veelgi parem, ehteestlasliku idiootsusega avalikus kohas rahva vahel suitsu kõhvima! Minu kontserdielamuse rikkumiseks piisanuks sedakorda ilmast-lavastajast-esinejatestki... Kaaskuulajate-tossajate põhjustatud täiesti ebavajalikud, kuid see-eest suisa meeliülendavalt pikad aevastusteseeriad tõstsid minu kontserdimiinuste maksimumi veel tunduvalt kõrgemale.

Helitehniku ettekujutus sellest, et vabas õhus peab vähemasti tümpsu kaugele kuulda olema, võimaldas rohelist tuld üksnes  Zahharovi ja Jaagup Kreemi esitustele, Koikson laulis kas tõesti täiesti mitteomase häälega, või oli viga mikris ja võimenduses...  Õnneks ei olnud Reet Linnat samuti üldse kuulda, loodetavasti see oli siiski korraldatud taotluslikult. 

Üldiselt, kontserdi pealkiri võinuks olla pigem "Jaagupipäev", sest Jaagup päästis oma elunatukest sisaldava esitusega muidu täiega tuksis päeva. Vabandust, siiski,  Hele Kõre -Kristjan Kasearu ei olnud ka üldse mitte halb tegelikult, aga kuulata aeglast ballaadi uduvihmas peale pooleteisttunnist tammumist ei elavda enam masendunud sügisnukrat üldpilti...

Kõige rohkem kahju oli mul aga kontserdile kaasataritud imikutest-väikelastest, kes õhtu lõpuks kas ahastavalt nutsid või resigneernunult suitsus-niiskuses-tümpsus kärudes lõpuks uinusid. Boonusena õnnestus ära näha ka kallakust allakihutav ja inimeste sees peatud titekäru, õnneks siiski tühi.

Kõige krooniks oli kontserdi lõpulugude ajal suursponsor RUF'i lavaekraanilt (SIC!)  näidatav ilutulestik!  Lõpuloo ja esimese lisaloo ajal jõudsid esimesed julged teismeeas huvilised pingiridadest ettepoole lava äärde ka seisma ja arglikult Jaagupile kaasa elama.

Plusspoolelt: 
Koor oli suisapäiselt optimistlik, või ... lihtsalt külmetas ja üritas lava pideva liikumisega täita.
Mäekallaku peal saab suitsetajate eest vähemasti eemale kõndida vaadet lavale kaotamata.
Matkasaapad ja veekindel metsariietus on vihmas kontserdil ja seismiseks kaldpindadel eluliselt vajalikud!
Thnx, Columbia&Salomon, teieta olnuks olukord veel kordi troostitum.

Koduloomaaia uus asukas.  Hallikassinine (passis helesinine) kass.  Minu-minu-minu!
Akendel on vahtralehed, nagu kord ja kohus  :)  Teadke edaspidi hoiduda.

Korjake põõsastest poole liitri jagu musti ja punaseid sõstraid.
Ahi soojenema 200 C peale

Tainas:
Vahustada 1 dl suhkrut ja 200 gr võid
Sinna juurde 2 väiksemat või 1 suur muna ja  natuke (ca 1/5 tl)  kardemoni
juurde 5 dl jahu ja 2 tl küpsetuspulbrit.
Korralikult segada, se kasutan mikserit (see viimane on aus köögitööriist kirjaga "Philips", ning ei sisalda eneses ei vihjet viidet ega varjatud irooniat  K-erakonna, kaitseministeeriumi ega edgarjuugendi suunas.  muide, kogu koogiretsept hoolimata viidetest punasele ja mustal on TÄIESTI apoliitiline, mittediskrimineeriv ega sisalda eneses rassistlikke elemente!)

Määrida valmis tainas ca 24 cm läbimõõduga koogivormi sh. servadele kuni koogivormi servani välja.

Puista taignale ühtlase kihina sõstrad
Täidis:
1 toru Alma vaniljekohupiimakreemi
100 gr hapukoort
1 muna
1dl suhkrut
Vaniljesuhkrut
Mikseriga segada (mikseri kohta kehetib endiselt ülaltoodud viide)
Valada segu koogile ja ahju.

Kook küpseb umbes kolmveerand tundi.  Parim kuumalt.

NB!  Varuge suu vahepealseks kuivatamiseks suurem ja paksem froteerätik.

Teade:
Sõidueksami sain tehtud.  Mul on nüüd juhiload.
Tagasihoidlik kommentaar:
9 aastat ARK'i teeninud Seat omas millimeeternihikuga vahetatavat käigukasti, millega ma enda ja ilmselt ka eksaminaatori närvikulu tulemusena siiski lõpuks hakkama sain.

Lisa 1.
Samas, milline blondiin peale minu sõidaks kõrvalistmel kenasti sooritatud juhieksamilt tagasi ja sattuks hooletu roolijoodiku põhjustet avariisse.  Ehk siis liiklusmärk "anna teed" väikelinna suurimal ristmikul ei ole ju ka päikselise ilmaga ei nähtav, ega kohustuslik.  Nüüd tean, mis tunne on korralikult vastu nina saada.  Turvapadjaga.  Suitsu- ja mürtsukogemusest rääkimata.  Hea, et pauk enne eksamit ei juhtunud, siis ma ilmselt poleks seda kohe päris kindlasti ka aasta jooksul  ära teinud...
Auto nina sai aga tunduvalt valusamini pihta, kui minu oma. Masina prognoositav taastamisväärtus ületab tõenäoliselt kindlustusfirma hinnangul  mõistlikkuse taluvusläve...

Kokkuvõtvalt:
Igatahes,  õnne läheb elus alati tarvis, ütles juba Raja Teele.  Seega, õnne on juhilubade saamisest hoolimata  vaja, uskumatuse korral   vaata Lisa 1.

Laupäeva õhtul oli selle suve seni kõige soojem õhtu.  Merel hõljus udu ja udupilves möllas äike, lained loksusid leebe sahina saatel randa ja põhjaranniku pangaküüru kohal varjus kuu Päikese eest.  Varjumise alguses sai konnatud hiiemäel, millel  vahel voolava vee troonib kirik, mitmeti pühal ja veristatud pinnal, viimases rahupaigas  nähtavalt kasutusel alates päikeseristide ajast, tajutavalt aga palju varasemast.  Adusin udus kehatuid asju, mida ma nimetada ei oska, söanda ega taha...

Kuuvarjutuse kõrghetk saabus mõni minut peale südaööd.   Kuu oli kui haareminaine kättesaamatus kauguses kõrgel  iidse linnamäe kohal, taevas sirasid tähed, ritsikad saagisid ennastunustavalt suurt öömuusikat, mida Mozart iialgi kirjutada ei suutnud. Loopealse ja mäelilled lõhnasid öös, udu heljus taeva poole, elustades legende Udumäe kuningast.  Ma mõistan vanarahvast ja seda, kust ja kuidas sünnivad rahvajutud, muistendid, muinasjutud ja pärimused.
Elu on imeline.

Tunne, laul ja esitajad.  Kajab minus.
 >