Mähkmekandja filosofeerib: "Issi, ma ei saa kempsust aru."

* * *
Matkimine.
Kass kõnnib mööda tuba, laps neljakäpakil järgi.  Kass istub maha ja hakkab mõtlikult tagajala varbaid nakitsema.  Laps nõndasamuti. Õnneks enda varbaid.

*  *  *
E: Putru tahad?
A: Tahad putru.  Ei taha putru.  Tahad ikka.  võidukalt:  Tahad kohukest!
*  *  *
nakkavaid uue sõnumiga lastelaulukesi:
Hiiretips läks putru keetma.../kõik teavad/
sealt edasi: 
Siilipoiss läks putru sööma
tipa-tapa tibuga
Aga puder oli otsas,
siil jäi pika ninaga (eelnev, õigete sõnadega laul ei jää sugugi nii kiiresti meelde)

*  *  *
Tärkav paleontoloogiahuvi:
Väikevenna kombel on kõhu peal suur roheline krokodill.
A (näitab sõrmega): Dinosaurus!

*  *  *
Lapsus linguae:  Lumemämmid (lumememmed)

*  *  *
autokauge vanaema
Vanaema: Mis värvi on vanaisa auto?
A: Hall.
V:Mis värvi on onu K auto?
A: Hall
V: Kumb auto väravas seisab?
A: Onu K auto.
V: Aga see on samasugune nagu vanaisa oma?
A (nördinult):  See on Audi (vanaisal on Mersu).
*  *  * 
Saabimehe vanasõna:  Küll  laps SAABI tunneb.
sest, laps tunneb Saabi (issi auto) igal juhul juba kaugelt eemalt sõidu pealt ära.

Catling
vrdl. curling

2-6 mängijat
Mängitakse õlitatud parkettpõrandal.
Raja pikkus vähemalt 4 meetrit. 
Raja tagumisse otsa joonistatakse kriidiga/jahuga vms käpärast olevaga(Peaasi, et jälgi jätaks) ring diameetriga 50 cm. 

Varustus: 2-6 kassi (vastavalt mängijate arvule)
Kass asetatakse selili, ning lükatakse sujuva kahekäeliigutusega ringi poole libisema.

Järgmine mängija libistab oma kassi ringi suunas ja nii edasi.
Mängitakse seni, kui kõik mängijad on saanud oma kassi vähemalt ühe korra libisema lükata.
Võidab see kelle kassil on  1. rohkem ringimaterjaliga jälgi  2. rohkem karvu seljas
Kaotaja on see, kelle kassi karvatuuste vedeleb rajal enim.
Kaotaja pühib põranda!

.....ja nii saanudki maailm päästetud.  Ja kõik nad elavad edasi  Kuldses Metsas, sest nad kõik vahepeal korraga ära surnud on.  Ja see on hea!

Ma pole ammu nii väsinud olnud, nii vaimselt, kui ka füüsiliselt, sealjuures heas mõttes väsinud.  Ilus oli!

Käisime täna õhtul hämaras Raadil jalutamas. 
Sume suveõhtu, üksikud vilkuvad küünlad, rahu, vaikus, ja nii põlvkondade kaupa.
ehk nagu A.Haava ütleb:
 Eesvanemate vaimud mu ümber lehvivad
ma kuulen nende samme ja metsa kohinat.


Millest või miks tuleb öise surnuaia-kartus?  Meie kultuuriruumile on see ikkagi nii hirmus võõras mõte.  Hinged leiavad teispoolsuses rahu ja side siitilmaga ja oma hõimu kestmisega puudutab oma hõimlasi.  Esivanemate kultust ei ole me mõtetest õnneks isegi ristiusk maha pesnud, ristipuudest ja muudest koduskäijate-legendidest hoolimata, loodetavasti ei tõrva seda üle ka hallo-viina haipimine.

Šotimaal tundus, et nende koolnutel ei ole legendides kuhugi mujale minna, kui siia reaalsusse tagasi kolgerdada, et oma kalbeid konte kuuvalguses kalmistutel klõbistada.  Ehk siis hautaguse elu kultus jaguneb kaheks: kondid ja hinged.  Kondid, zombid, muumiad jm inimliku õeluse kehastajad hoiaksid nagu eneses surma kinni, neid ei ole mulda puhkama pandud, nad ei leia rahu ei oma hõimlaste mõtetes
Eestlastel ei ole koduskäijad enamasti kondisel kujul, pigem on tegu vaimudega, kes kiusavad üksnes seda, kes nende vastu kiusu ajanud.  Juhuslike möödakäijatega pole nendel asja mingit... Anglo-ameerika fantaasia sünnitab aga anonüümse ja destruktiive kurja, mis suvaliste inimeste peal vallandub.  Huvitav, kas see on juurtest võõrandumise, endassekapseldumise ja enesekeskse kuid samas meeletult anonüümse ühiskonna teene.  Külaühiskonnas, nagu seda on Eesti, pole ju mõeldav, et va mullusui surnd Kase Peetri minija ema omaks mingit kurja silma kõige ja kõigi suhtes, kes temasse ei puutu. Tuttavate puhul kaob nimetus, mis on kurja üks õõvatekitavamaid omadusi.  Kui saad kurja õige nimega nimetada taandub ta nimetust paanikast nimega asjaks, millel on oma lugu, aeg ja koht.

Järeldus: Anonüümsus sünnitab kurja.  Nii netikommentaarides, suurlinnades kui ka surnuaedades.  Seega, elagu vaimuterve külaühiskond, kus kollektiivne hoolivus ja tuntus pole veel lõplikult ää kõngenud ning oht saada ää tuntud sunnib inimesi jääma terve mõistuse piiridesse.
Järeldus olla jah, koht, kus väsime mõtlemast.  Mul on uni.  Kunagi järgmine kord mõtlen edasi. Või tagasi.