Olen õnnelik ja sinnajuurde hirmasjalik.  Minu puhul vist mitte väga ebatavaline kombinatsioon :).  Pealegi saabub vaikselt sügis, mu kõige lemmikum aeg terves aastas - looduse pillav värvipillerkaar enne iga-aastast lahkumist, kõdu ja kadu.  Elujanuse jaoks kõige sümbolistlikum ja säravam aeg - lahkuda kullasulas, eredate värvide hingus sini-sinise taeva all pillerkaaritamas.  Eile õhtul nägin üle mitme-mitme aasta tohutusuurt ristiämblikku oma sümmeetrilises võrguringis laisalt õhtupäikest võtmas.  Öeldakse, et õhtused ämblikud, eriti ristiga, toovad õnne.  Võimalik.  Aga äkki hoopis see, et kui oled õnnelik, voolab aeg teistmoodi ja sul on ka keset kõige kiiremat sammu aega peatuda ja lilli nuusutada, või siis ämblikuga vaikselt juttu puhuda.  Temal on oma lugu, ma arvan, et tema ämblikuelu kõige ilusamast ja võimsamast ajast, sest varsti koob ta  enda meelest kõige varjulisemasse kohta siidise kookoni, muneb sinna, ja hukkub seda varandust valvates.  Et tuhanded tillukesed ämblikud saaksid ilmale tulla ja mõni neist jõuab ehk järgmisel aastal sama suureks kasvada... 

 

Rohutirtsud saevad lakkamatult oma viiuleid,  mõni neist eksib linnagi, kasvõi botaanikaaeda, kus õilmitsevad uhkelt roosid.  Praegu veel.  Kui kurbusel oleks lõhn, lõhnaks ta minu meelest närbuva roosi järgi.  Vähe on neid lilli, mille lõhn närbudes midagi ei kaota, vaid pigem kergelt müstilise dimensiooni omandab.  Päike ja soojus, peaaegu nagu südasuvel.  Huvitav, kas praegu on suvi või vananaistesuvi.  Indian summer, nagu ütlevad meeriklased.  Pigem jah, indiaani, see tõotab õhku vürtsi, lehtede, rohu ja viimaste õite ning parknaha lõhna, segi asteekide kunigliku joogi - šokolaadi lõhnaga.  Vanade naistega on seni veel aega...

 

Aga elu nõuab siinsamas läpaka kõrval valjuhäälselt oma osa, tähelepanu, käesoojust ja tuge esimestel sammudel...

 

Elu on ikka nii paganama ilus, hell, ja üürike.  Kaon, et mitte võrku kaduda.  Tundub, nagu kaasaja inimene vajaks ämblikuna pidevaks eksistentsiks võrku, mille niidid pidevalt läbi maailma teiste inimesteni jooksevad.  Kas me oma võrgusõltuvuses ämblikustume?  Mina hüppan nüüd võrgust välja.  Mõneks päevaks. 

 

Naastes võiks minna jääle kive lükkima, Õnne mänguklubi?  Mul mõlgub mõttes, et sel aastal võiks teha 2 püsivat tiimi ja tõsisemalt üritada, ehk isegi võistelda?!?! 

 

*  *   *

 

Hetk tagasi saabus sõnum!  PALJU ÕNNE sõbrad, maailmas on jälle üks armas poisslaps juures!!!

 

 

Maailm iial pole

homme enam sama

keset ajamaanteed

mingem hääletama

küüti pakub mõte

unistused roolis:

transportettevõte

AEG - me elukooliks

 

 

 

See pole küll aus, sul on ju tegelikult 9 elu,aga..

no vaatame, vaatame... /segab kaarte/...

Ärtu emand!!! heee  tüdrukud!!!(kaval nägu) 

Kass /pettunult/: Eeh.... oleks siis et kilttursk, aga ei... Mõttetu!

 

 

______

NB!! Tervitused ühele siilile ja tema vanematele :)

I am a Daisy What Flower Are You?

"You are just a sweet person. When a friend needs a shoulder to cry on, you are happy to offer yours with a box of tissues as well. Once in awhile, you wish you could be a little more dramatic but then sensibility sets back in and you know that you are perfect the way you are."

Palju õnne, armas sõber!!!  Ja mulle meenub, et võlgnen Sulle endiselt ühe retsepti.  Siin see lõpuks on.

 

MEREHULGUSTE MÕNUS ELU

 

200 gr lõhet või forelli

5 küüsauguküünt

tükike võid

sorts sojakastet

Lõhe ja küüslauk lõigata tükikesteks ja praadida kergelt võis.

Kummutada see potti, kuhu lisada keeva vett,

lisada:

2 tükeldatud (ribastatud) porrut,

vahukoort/või kohvikoort,

2 sidruni mahl (kui tundub vähe hapu, võib juurde lisada) 

soola, tilli, peterselli, jahvatatud musta ja valget pipart, sidrunipipart, natuke cayenne'i pipart

jätta tasasele tulele kaane alla hauduma

sulatada ja kergelt praadida täiendava võiga ning veel 2-3 tükeldatud küüslauguküünega külmutatud mereannisegu (krevetid, kalmaariribad, väikesed kaheksajalad, sinimerikarbid) või kui on, siis loomulikult võtta värskeid elukaid ;) panna see potti,

Lisada kohe paar tükeldatud krabipulka

Lasta haududa maksimaalselt 5-6 minutit (ülekeetmisel lähevad mereannid kummitaoliseks)

Segada 2-3 spl tärklist külma piimaga, valada kastme hulka, segada kuni pakseneb.  MITTE LASTA KEEMA MINNA, lööb vedelaks.

 

VALMIS.

Juurde pakkuda tagliatellet või farfallet.

 

 

Kes palkas minu MALEVA???

 

Palun teavitage mindki toimivast töölepingust.  Ajus on selle koha peal igatahes ajukoiauk.

1 pk Meieri lahjat vaniljekohupiima (250 gr)

1 rosinatega Tere kohupiimatoru (400gr)

4 muna

7 spl jahu (kerge kuhjakesega)

soola

vaniljesuhkrut

 

Segada.  Oliiviõliga praadida õhukesed lusikapannkoogid.

Kastmeks purustada musti sõstraid köögikombainis.  Riputada maitseks peale natuke tuhksuhkrut.

 

NB! Ettevaatust,  koogid kaovad taldrikult iseenesest.  Kahtlustan, et kasvatavad tiivad või jalakesed külge ja panevad sööjate eest tulistvalu ajama.  Meeletult kiiresti sealjuures...

 

Hääd isu!

 

 

... koht kuhu ma vähemalt kord aasta jooksul lähen.  Sinna, kus paevalli all kividel lesivad räsitud puud ja meri laulab kivide külgi aastatega ikka siledamaks ja siledamaks lihvides oma loojangute õhtulaulu.  Mets-kuukressid olid selleks korraks ammugi ära õitsenud, põdrakanepi suveküünlal põles veel viimane veerandik.  Veidi veel, ja seegi suvi on mälestusteks saamas.  Ilus oli ja ilus on, ülev ja võimas.  Minu põhjarannik, mu südame laul.

 

 

 

 

 

Igal inimesel on oma privaatala elik isiklik ruum, tema "mina" mille nurgakestesse ja soppidesse keegi teine eksida ei tohi.  Küsimuseks on, mis on privaatala piirid peale inimese enda pea, isikliku päeviku ja kirjakasti. 

 

Küsinuks me aastat 10-20 tagasi kas kalendermärkmik, telefoniraamat või sünnipäevakaardid on privaatsed, saanuksime vastuseks ilmselt veidra pilgu ja seljataguse otsaettekoputuse.  Kaasajal on lugu aga veidralt  teine.  Sünnipäevakaarte võib kingitustelaual lapata igaüks.  Kui viisakas oleks aga sünnipäevalapse mobiilist saadetud sünnipäevasoove lugeda? Lubamatu privaatsuse rikkumine? Aga miks???  Mille poolest on üks infokandja teisest oluliselt privaatsem, miks laieneb ühele kõikelubatavuse ja teisele keeluala piir.  Külas laual/kapil olevat telefoniraamatut võib vaadata igaüks, mobiilis oleva võõra telefoniraamatu lappamine on aga äärmiselt ebamoraalne? 

 

Sekretär võib pidada bossi kalendermärkmikku, aga mitte tema mobiili?  Miks on üks on avalik ja teine privaatne infokandja? 

 

Milles seisneb vahe?  Tehke minusugusele puupeale selgeks.  Kas ainult selles, et mobiilis võib olla väga isiklikke laadi kontakte, sõnumeid, märkmeid, mida keegi teine teada-näha ei võiks, või siis ei tohiks...

 

On üks armas eesti vanasõna: varga peas põleb müts.  Äkki  tossab kaasajal hoopis valetaja mobiil...