Tigude tuntumaid viimaseid lauseid:

Tänan, et leidsite aega mu juurest läbi astuda!
Astuge teinekordki sisse!
Teretulemast mu tagasihoidlikusse kotta!

*  *  *
1 sügisehõnguline tähelepanek:  Mil viisil suudavad tillukesed ämblikud kududa suure hõreda horisontaalse hõbeniitide võrgu teise korruse kõrgusel üle veranda, lilleredelini?  Ämblikutel pole tiibu... on nad kellegi tiivulise enese heaks kodustanud??

Kuigi lugeda pole peaaegu üldse aega,  jääb viimatiloetud inglisekeelselt raamatute hulka 3 G.G.KAy'd ja 1 Rowlings...


Viimase downloadisin neljapäeval, lugesin, lõpetasin pool tundi tagasi aga mõelda polnudki vaja...

Minu süda kuulub G.G. Kay'le.  Nüüd ja alati.  Need raamatud on SUURED, stiililt, keelelt, vaimult, eepikalt, süžeelt, väikestelt detailidelt.  Kui  on olemas perfektsionistlikku fantasy't mis samas tugevasti toetub kultuuriruumile ja ajaloole, siis on see Kay.  Ma ei tea teist sellise sõnakasutuse(ja -vara)ga autorit...  Fionavar tapestry oli sedakorda loetud triloogia.  Öökapile rändavad Tigana ja Last Light of the Sun.  aga mitte niivõrd sellest ei tahtnud ma kirjutada, kui potterist.

Viimane raamat võtab kokku enamuse sellest, mis oli.  Ütleme nii, et ainuke vaimustav koht oli see, kus McConagall saadab lendu oma võimsaima spelli Sigatüügast kaitsma...

Rowlings on  selles raamatus eriti nõrk... kõige viimane raamat on kui pundar korratuid traagelniite, millega on üritatud kokku tõmmata hiigelsuurt gobelääni.  Gobelääniks aga, paraku, ei  küüni, nii sõnavara, stiil ja keelekasutus jäävad keskmiseks kaltsuvaibaks.  Samas, kultuurifenomen on see raamatusari tõepoolest ja omamoodi väga haarav. 

Elu ja ilu aga napib viimases raamatus koledal kombel.  Kõige lahjemaks ja usutamatumaks jäävad lahingute kujutamised, eepika, ülevus ja traagilisus. Vähemalt pool selle raamatu eepikast on ainult sõnad, mis lugejani ei jõua... võimalik muidugi, et olen liiga nõudlik, sest viimane varemloetud inglisekeelne raamat oli sulanauding, Kay.

On neid raamatuid, mida ei suuda neelata, üks-kaks peatükki on lugemiseks piisav, isegi siis tuleb loetut ettevaatlikult tajuda ja tunnetada, habras kirgas kujutlusmaailm rullub su üle lahti, tegelased talitavad omasoodu, sa kuuled ja elad nende tegemistele kaasa, ning soovid kogu hingest, et nad kauem viibiksid.  On raamatuid, mida ei neelata. 

On raamatuid nagu vaimu  kiirtoitu- ükskõik kuidas on lugu kirja pandud, peaasi et saab teada, mis lõpuks juhtub... Potteri sari oli alguses hea ja tugev kodune leem, tugeva arenemisruumiga.. paraku läks tal aga liiga hästi.. hakkas ennast laiendama,. ning  gourmet' tase jäi saavutamata, selle asemel laskus raamat hää vaimse kiirtoitla tasemele, mis millegagi ei üllata, ometi, tarbijaskonna sihtgrupp on selle raamatuga lastest imho täiskasvanuteks muundunud.  Laste ja vanemate vaheliste suhete sõnadesse valamisel on Rowling jõudnud lapse tasemelt lapsevanemani ja seda on selgelt tajuda. Kahjuks.  See on asi, mida Lindgren endale kunagi ei lubanud, lastele kirjutades jäi ta ka tõsistes asjades laste juurde.  Minu silmis on ja jääb Lindgren tunduvalt suuremaks lastekirjanikuks... öeldagu müüginumbrite järgi mida iganes.

Samas, mul ei ole viimase Potteri lugemiseks näpistatud uneajast siiski kahju...  :)