1. Sina pead oma tööd tegema viisil, mis kõiki piirkonna elanikke võimalikult üldisemalt nörritab.
2. Sina pead peatänavad sulgema reedeõhtusel tipptunnil ja jätma tõkked üles esmaspäeva lõunani.
3. Sina ei tööta linnas mitte kunagi enne poolt ühtteist hommikul ja peale poolt viit õhtul.  Lõunapausid kestavad 12-15.
4. Sina ei tohi väikeasulas panna teedele asfalti enne kl 23.00 õhtul, sest kuidas muidu saaksid kohalikud oma vooditest teemasinate müra kuulata ning sinnajuurde akendes kollaste vilkurite plinkimist imetella.
5. Sina pead   kõige hullemaid teekatteauke lappima labidaga autokastist otse auku puistatava asfaldipuruga, seda kõikidel paduvihmastel päevadel aastas, sest vastasel korral jääks augutäide ehk isegi püsima.
6. Sina pead kõik teetöömasinad tööpäeva lõppedes häirimatult teele seisma jätma.
7.  Teerullil ei ole suunatulesid, manööverda sellega kuidas aga  hing ihkab!
8. Sina pead teekatte parandamiseks üles kaevama üksnes siis, kui maa on juba külmunud.
9. Suurimad teeremondid, liikluse ümberkorraldamine ja teesulud peavad toimuma igal aastal üksnes perioodil 30 august  kuni 15 september.
10.  Kui sina parandad pikka teelõiku osade kaupa, pane  kiiruspiirang 30 km/h 5 km enne kavandatava töödepiirkonna algust ja lõpeta märgi mõju 5 km peale kõigi planeeritavate teetööde lõpp-punkti.

Viin oma kaheaastast hommikul autoga hoidja juurde.  Kuna hoidja oli vahepeal 2 nädalat haige, viisin last sel ajal hoidja tütre juurde, kes elab samal tänaval mõned  paneelmajad eespool.   Eelviimasel vahetushoidja päeval sõidan, endal mõtted tööasjades juba kinni, hoidja tänavat mööda ja kirun endamisi teeaukude hulga suurenemist...  Korraga küsib Kaur tagaistmelt "Emme, kuhu me sõidame?"
Eh.  Olen otsaga juba tavahoidja maja ees.  Ümberpöörd.  Tagasi.
Tänavast väljasõidul küsib Kaur uuesti: "Emme, kuhu me nüüd sõidame?"
Pidurit!  Sedakorda olin end tuba jõudnud hoidja juurest töölesõitmise marsruudile ümber lülitada ja sõitsin rõõmsalt uuesti õigest majast mööda, teisele poole...

Mul on autosõiduks üks eelistatumaid CD-sid Erasure.  See lugu oli seniajani mu lemmik.  Täpsem oleks öelda, tänaõhtuni.  Peale alloleva video vaatamist ei julge ma enam kunagi seda lugu autos kuulata, kuna on oht suurest naerust teelt välja sõita....

Uskumatu (ROFL)!

 

Minu vasaku käe keskmine sõrm, mis Arpu oodates täiesti tuimaks jäi (tursed väidetavalt kahjustasid närvi) hakkas kolmapäeval jälle tundlikuks!  Niisama ootamatult ja muutus püsib.  Raske on seda rõõmu selgitada inimesele, kes pole ise ühe meele osalist kaotust (kompimismeele jaoks on töökäe kõige pikem sõrm üks peamisi töövahendeid) ja selle taastumist üle elanud.  Võrratu tunne on jälle pimesi katsudes teada saada, millega tegu on.  Neli aastat ei ole ma nt käekotist asju võttes aru saanud, mida ma parasjagu katsun, olen kättepuutunu alati pidanud üle vaatama. 

Rõõmus on olla!