Masu tõstab pead ka ajakirjanduse veergudel, või oleks õigem öelda, kärbib tiibu internetiavarustes.  Nii mõnegi ajalehe netiportaalides leiab üha sagedamini viite "täisteksti loe paberkandjal".  Et enam pole siin priisata midagi, kel pappi on, saab infot, kel pole loeb kas kontoris kohvikus juuksuris hambaarsti juures jne.  Ühelt poolt näitab see, et neti uudistekünnist hakkavad pigem ületama "pommuudised" ehk siis need meediakajastused, mis peaksid inimese infonäljast tilkuva ajuga ajalehekioski suunas silkama panema ning uudised a-la-ananova jäävad pigem netist väljapoole.   Esmapilgul näib, et oh, paganama hea.  Samas müüdavuse seisukohalt netti paisatud uudised ei pane inimesi siiski sellest hoolimata paberlehte rohkem või vähem ostma.  Kasvõi seetõttu et loed sa jee töökohal töö ajal laua taga mõnuga suurt ajalehte ja rüüpad kruusist kohvi kõrvale... Aga monitorilt.... loed ju.
Poolik info annab pooltõdesid, suurendab teadmatust ja sellega kasvõi veidi manipuleerides suunab masse, kes teadmatust teadmiseks peavad.  Mitte, et ajakirjandus seda nagunii ei teeks.  Samas infoportaalide üleküllus võimaldab andmeid võrrelda ja analüüsida, seda palju kiiremini kui paberlehtede korral.  klikk ja valmis, uus leht, uus käsitlus, uued uudised.  Info liikumise kiirusest rääkimata.  Ajaveebid on ühe inimese nägemus teatavatest sündmustest, ning nendes kajastatakse sündmusi samuti läbi ajalise nihke ja individuaalse prisma.  Interneti suurim fenomen - kollektiivsete teadmiste saamine ja  piiramatu võimalus kiireks andmesünteesiks kipub seetõttu muutuma tabloidreklaamiks paberkandjale, millel olev info ei ole aga enam ajaga kaasaskäiv vaid terve ööpäeva hilinenud.  Uudisteportaalide tasuliseks muutmine on ka suhteliselt mõttetu.  Tundub et uus maailmakord kasvab välja infoühiskonna vajadustest, millele kapitalism oma reklaamindusega küll nö toidu lauale annab, aga samas ka jalad alt lööb, sest "tasuta lõunaid ei ole olemas".   Kui me tervikuna üldse peame arenema, siis just vaimselt, ja meie viimase kümne aasta infovahetuse hüppeline kasv on seda oluliselt võimaldanud.  Masu näitab ära, et seni kehtinud kauba-raha vahetus ei ole selles trios kaup-raha-info enam piisav, vaid pigem edasist arengut pärssiv skeem.

Mis saab edasi?
Mina ei oska sellele vastata, aga ma tean, et kohe ühendan ma ennast jälle netist lahti ja lähen pistan oma käpad taas mulda, et kõige selle infotulva ja mõtteliigutamise juures sidet maaga mitte ära kaotada.  Lisaväärtuseks on mõistmine, millise higi ja vaevaga jõuab toit mullast minu lauale, ning see peaks vältima tagasilangemise tarbijaühiskonna viimasesse, külluslikult raiskavasse ešeloni, kelle jaoks peab toit poelettidel olema käesirutuse kaugusel täielikult valmis, parima kvaliteediga ja meeletult laias valikus, et siis sellest tubli pooltunnise leti ees toimuva tammumise peale 1 välja valida ja sadu kilogramme riknenud toitu prügimäele saata... (ka sellest ühest läheb tihtipeale veel mingi osa prügisse).  Selline raiskamine on  märk sellest, et meeletu tarbijakultus tuleb kõige kiiremas korras lõpetada, sest vastasel juhul sureb inimkond mitte eriti kauges tulevikus selle pillamise tõttu kollektiivselt lihtsalt nälga või rahutustesse, mis sünnivad toidu kui ressursi ülimalt ebavõrdsest ja pillajalikust jagamisest. 
Roomlaste maailmapärand loosungi "pärast meid tulgu või veeuputus" näol  mis nende tsivilisatsiooni hukutas,  ei hõlmanud tegelikult murdosagi praegusest tarbijaühiskonna pillamisest...
Eh, lasin mõtte kondama.  Kõss! Koju tagasi! herneid külvama!

Hapukoore-muretaigen:
Vahustada 150 g võid 1/3 kl suhkrut ja 1/2 tl soola
Lisada:
70 gr hapukoort
1 muna
Vahustada edasi kuni segu ühtlustub.  Seejärel lisada
ca 330 gr jahu ja 172 tl soodat.
Segada ja panna vormi seisma.  Ahi sooja
Rabarber koorida.
Muretaignaalus ahju
Rabarber tükeldada suurteks tükkideks ja segada suhkru ja kaneeliga.
Võtta kuldseks tõmbunud muretaignapõhi ahjust välja ja katta rabarberiga.  Tagasi ahju.
Vahustada 5 muna5 spl suhkruga.  Lisada 5 spl jahu ja segada.
Valada biskviittainas rabarberitele.
Oodata ja pühkida suunurka nõrguvat vett...

"See kevad tuleb teisiti" ütles kunagi ammu Visnapuu.  Oi kui päri ma temaga olen! 

Toomingad õitsevad, ööbikud laksutavad, tulbipeenar on õites, Tarakaldas puhkevad järjest uued ja uued taimed.  Nädalajagu tagasi pärisin, kas maikellukesed meil ka kusagil on... ei olevat.  Neljapäeval nägin aga kuidas suur sülem neid metsa alt vabastatuina oma rohelised lehetorud taeva poole oli sihtinud.  Piparrohi rohetab, lepiklilled hakkavad ära õitsema, lõokannused on juba maapõue tagasi pugenud või pugemas. Ussilakk on varsti õide puhkemas, karulauk sätib ka oma õiepungad lehtede kohale valmis päikest püüdma.  Kõik meie viljapuud on talve kenasti üle elanud ja enamus neist avab esimesi õisi.  Murakad õitsesid täna esimest korda erkroosalt ja säravalt, mustikad pole veel oma õiepungi avanud... Maja seina ääras õitsevad nartsissid, ja minu lillepeenar muutub üha liigirikkamaks.

Muide, milline on tõenäosus, et sa teed suvaliselt valmis porgandipeenra, vead sinna kolm külvivagu ja otsid välja varase porgandi seemne.  Pakki avades selgub, et tegu on kolme istutusribaga.  Ribade lahtikeeramisel selgub, et ribad on 100% parajad, ehk siis täpselt külvivao pikkused.  Uskumatu lugu, mis.

Nõmmelt toodud kirsi- ja astelpajuistikud osalevad sel aastal saatesarjas "Extreme survival" kuna minu istikukaevamise oskused ei küündi veel juurevõsude maast välja kaevamise keeruka tarbekunstini.   Sarja võitja võib igatahes vilja kanda ;).

Karpkalad on tiigis vait nagu... karpkalad.

Head sõbrad,

Erinevalt Vabariigi Valitsuse poolt asjalikuks ja kohaseks tunnistatud
mõttetumast mõttetumate kuluhüvitiste maksmisega on selle hüvitise
saajate hulgas väga ja väga palju abivajajaid.  Seega pole see
kampaania mitte üksnes toetuse- vaid ka protesti- ja arvamuskampaania.

Palun toetage seda ja levitage täiendavate allkirjade saamiseks edasi!

Pöördumine ise on siin:
Toeta 300-kroonise lastetoetuse ja tasuta koolilõuna säilimist

Pöördumisega saab ühineda 1. juunini. Seejärel antakse liitunute
nimekiri edasi Vabariigi Valitsusele.

Toetushääle saad anda siin: http://www.lastekaitseliit.ee/?id=14403

Urban Symphony'l on tõsist lootust saada uueks Anne Veskiks - ehk siis eesti supertäheks Venemaa avarustes.  Miks mitte sellest kahe käega kinni haarata?  Tüdrukud+S.Lõhmus, tehke ära ja kummutage sellega  nt. "Tatu" kuulsus minevikku :) 

Päris uhke ja hää oleks slaavi muusikatipus lisaks Veskile ka teist eestlaste häält kuulda. Päris tõsiselt.

Kui minna spetsiaalselt grilliõhtu pärast poodi, ja osta sealt sangadega pabrerkotti pakendatud sütt (nii hea kanda!) ja süüa, mis pakitakse loodussõbralikkuse mõttes samuti sangadega paberkotti, siis kassa juurest minema jalutatakse ju ikka ja ainult ühe(selle kergema) kotiga. 

Tõdemus, et teine kott jäi poodi jõuab pärale 130 kilomeetrit hiljem.

Tehke järgi?

Arvestades viimase aja uudiseid Edgari vallu/atustest ja vist mulluaastaseid Viljakaid tantsutunde avaldan oma tagasihoidlikku arvamust liblikõielise rohelehe erakonna noortaimede lava tähistamiseks.  Äkki sobiks samuti liblikõielise roheline leht, aga köitraagudega ja köögivilja oma.  Selle köögivilja, mis endale peenral ronimiseks kindlat tuge nõutab...  elik  HERNES, mis tahab võrsumiseks ....!

Rohelist kevadet!

Salatikausi põhja pool teelusikatäit kuivatatud tilli, sellele peale valada ca supilusikatäis keeva vett ja ca 3-4 sl rafineerimata päevalilleõli. Segada.
Suur peotäis värsket karulauku peeneks hakkida ja õlile lisada
 6-7 keskmist tomatit kuubikuteks lõigata ja samuti kaussi panna
Soola, natuke musta pipart.
Segada, lasta 10 minutit tõmmata.  NB! Viimane etapp on OHTLIK!  Sest kauss kipub seismise ajal iseenesest ootamatult tühjenema.

Reedel istusin tiigiveerel, nina päikeses, peatusin hoovis ja käisin all kraavipervel karulauku korjamas.  Pidasin enda ja maaga plaane, hiljem jätkus nägemuspõhine planeerimine juba koos ja koos aiandusraamatute printeri-vildikatega.

Tiigis alustab konnakudu oma Teed punktikesest suureks konnaks, triitonid hõljuvad aeg-ajalt pinnale, ning kiilivastseid on esmasel vaatluse selgelt liiga palju... Kuldnokk oli eelmisel nädalal ühe helesinise muna murule maha pillanud, nüüd istus aga pesakasti ees üksnes korraks ja vihvatas lendu, et valge munakujuline ollus auto esiklaasile lärtsatada... Kevadekuulutaja!

Laupäeval läksin ... korraks... Juhani puukooli, AINULT maasikaistikuid tooma.  Loomulikult ei saanud ma aga üksnes nendega tulema, ikka oli vaja veel seda ja seda ja seda... Lõppkokkuvõttes said lapsedki kumbki ühe lillepoti näppu, mis seni veel rajamata kiviktaimlas üsna pea ilutsema peaksid hakkama.

Maasikapeenar Bounty ja Senga Sengaja jaoks sai sedakorda kapitaalne.  Tomatite esimene laine pääses omakorda esmakordselt taevalaotust kaema.

Aeda asusid laupäevast juurde veel hiina sidruniväändik, kaks luudpõõsast, mõned uued maranad, ja kiviktaimlataimed: kuldkann, kivirik ja kaljukukehari ning loomulikult, aiavahi ametisse asuvad ValveTomatid. 
Istutustööde käigus välja juuritud jasmiinivõsud (ehk ka sirelid) leidsid endale uue elupaiga, näis kas nad seal ka ellu suvatsevad jääda.

Enne neid on sel kevadel aeda asunud südajas aktiniidia, viinamari, vaarikas, redised, mustikas ja jõhvikas. Meie turbaaia rajamise teine etapp tegi kiritigudest tulisjala (ei saa ju öelda -jalu, sest neil on ainult üks jalg, eksole) pagevad rännumehed ja õpetas rabarberit tiigivees ujuma...

Tarakaldas õitsevad praegu veel sinililled, ülased ja lepiklilled, kraavipõhjast leidsin paar varsakapja, aga  lõokannus on oma õied juba kokku pakkinud ja pea jäljetult kadunud.  Mõned nurmenukud on ka täies õiteilus aeda mängima tulnud ning lastegi tähelepanu pälvinud. Pühapäeval leidsin õuelt ka esimese sinise mailaseõie.  Enamus möödundaastasest istutusest on talve üle elanud ja sirutab end roherõõmsalt kevadpäikesesse

Laupäeva õhtul ilmutas ennast lõpuks ka tiigis seniajani asunud ja selgelt tajuda olnud Kuri.  Musta säärekondi kujul.  Viisime ta meist teispoole voolavat vett ning lasime vabaks.  Õhtusse laotusse lahkus see võõras, kelle kohalolu tiigis olin seniajani väga selgelt tajunud.  Seal, kuhu ta meie juurest minema läks, on tal lõpuks, peale pikka ootamist hea...

Laupäevaõhtu lõppes õues alles kell 9.  Ja ma pole varem kaht nii hea isuga poissi oma laua taga kohanud!

Emadepäeval tõid lapsed mulle vaasi panemiseks lillekesi ja müttasid kahekesi õues nagu kaks porikäia. Liivakast on aga alles alustamisjärgus,  sest selgus, et paest  kuivmüüri ladumine sel kujul, et seal saaks ka peal ringi joosta ei olegi piece of cake, vaid pigem pieces of rock puzzle, expert level, ma ütleksin.  Õhinal joonistatud projekti elluviimiseks läheb veel nii mõnigi päev... samas lapsed olid juba praeguse  auku sõelutud tillukese kuhja liivamullasegugagi rahul.
 
Neljapäeval nägime Arbu lasteaiapeolt tagasi jalutades linnas esimesi arglikke toomingaõisi.  Looduses võtavad need veel vähemasti nädalajagu aega. Ja kõige ehedama kevaderõõmu tõi sedakorda täna  hommikul Kassi nina eest läbi liuelnud suitsupääsuke.  Nad on kohal!  Päevasoe tuleb.  Kevad!

Piltidel on emadepäeva lilled ja õitsev hanepaju (jah,see viimane on võilillest madalam pajuliik)