- kas võib ebatsensuursed sõnad välja jätta?
- Jah.
- ..vaikus..

Ma ei ole tervenenud. 

Korrastasin failisüsteemi ja leidsin peotäie vana luulet, edevusest panin uude blogisse:

leeluulee.blogspot.com

Lugege-kiruge terviseks!

Maal tiigis elab üks ühe silmaga konn, tema parem silm puudub.  Lapsepõlve trauma vms.  Aga oma konnaeluga tuleb ta ilmselgelt väga toredasti toime, sest ma kohtun temaga juba vähemasti kolmandat aastat.  Tegemist on suure täiskasvanud konnaisandaga, kes kevadeti tõrrehäälselt krooksub ja kollaseid põski pungitab.  Suvelgi istub ta ikka samas paigas samblalapikese peal või külitab pooleldi vees, näiliselt häirimatult oleskledes.  Vähimagi kahtlase varju puhul paistavad aga tiigiveest kaks pikka koiba, mis kiiresti-kiiresti sügavusse kaovad. Seega, karmis olelusvõitluses ei tule toime üksnes terved ja tugevad isendid, lisaks teeb see puuduv silm ta alati äratuntavaks ja toob kuidagi lähemale.  Esimesel aastal, kui ma teda tähele panin, haletsesin mõttes vaesekest... Teisel aastal teda kohates olin siiralt üllatund ja sel aastal vaatasin imetlusega, kuidas ta puudest hoolimata täisverelist konnaelu elab.  Aga, see pani mind mõtlema ka teise termini "konnatiik" üle.  Selle konna elutegevus 3 aasta jooksul möödub ilmselt, ütleme ühel ruutmeetril, ja ma kardan, et olen sellegagi liialdanud.  Kui palju me üldse oma vähemate vendade eluviisidest tegelikult teame, või teada tahame. 

Mina olen oma ühepoolsele tutvusele  konnaisandaga uhke!
 

...jah...  Mul ka vahel käivad peas ja mittetöiselt.  Mis siis, kui see krdi ravi ei mõjugi, mille pärast ma juba nädal aega ennast ilgemast ilgemalt tunnen? Kui kõik on lisaks mõttetusele veel ka täiendavalt tervistkahjustav...  eluaegne ees terendav  pudrudieet vahelduva helbenomenklatuuriga pluss aedviljasupid  pole ka mingi eriliselt helge lahendus.  Mõttetud "noh-kuidas-ennast-tunned-kas-paremini?" küsimused inimestelt, kellele tegelikult läheb korda mitte minu isiklik heaolu, vaid see töö mida ma nende jaoks teen ja see kas ma ikka olen suuteline ajapiirides toime tulema... 
Lähedaste mitteküsimine ja nähtav mure on palju valusamad.

Kusjuures täiesti uskumatu on, mille kõigega võib inimene harjuda: ma peaaegu enam ei märkagi seda, kui kibedaks ravimid (loodetavasti on need üksnes ravimid!) mu suu teevad,  et toidul on kõigest hoolimata mõru maik, aga päikeselaigud põrandal on palja jala all meeldivalt soojad, kuigi kallal käib pidev külm, onju normaalne kehatemperatuur käis 35,2 eksole?

Kohvi lõhn ei aja enam iialgi vist pöördesse, igasugune toidulõhn meenutab, et jah, enne rohtude võtmist  peaks sööma yuck!!!  Laste loopimine mitte ei rõõmusta, vaid väsitab... elamisse oleks varsti toitlustusega tegelemise brigaadi vaja, MINA ei suuda süüa teha, mina... on see usutav?

Küpsetasin põnnidele pannkooke ja suutsin ise ühe ravimite võtmiseks alla sundida.  Viimasel ajal enamjaolt vihkan toitu, aga armastan kummeliteed. Suhkruta, sest suhkur teeb kõike muud kui et parandab enesetunnet.

Lühidalt, ma ei jaksa enam haige olla, ma ei taha enam ennast haigemaks ravida... hambad reedeni risti ja siis lähen löön ravija ka risti, kui asjalood on nii kahjustavad, nagu ma kardan.  Alternatiiv on Hiinasse kolida, nahavärv on juba pea perfektne.

See oli vist minu kõige mustem blogipostitus ever.  Ei saanud kergem... oli mu enda jaoks väljakarjumise koht.

Tallele saab pandud idee sokilarbist, mis sai alguse vestlusest Liiliaga ja Orkuti Üksildaste Sokkide Klubi üle mõtete vahetamisest.
Midagi nii crazyt annab välja mõelda... kostüümilises mõttes :D.

Idee läheb ehk käiku talvisel hooajal ;).

Arp, lõpeta kohe kassi peale sülitamine!

ehk siis: taldrik lendab, nuga lendab, kahvel lendab, lillepotis olev muld lendab, kraanist tulev vesi lendab,
klotsitorn lendab et cetera
krooniks oli lapsemähkmete madallendav tahkem sisu...
Holy S.ht!

Lillejumala Ema.  Ankh Morporki Suurte Jumalate templi kagunurk.  tundmatu autori fresko

  
Et sellise video leidsin...äkki peaks Londonis väisama...
ja vähemasti mingi osa kunagisi plikakese unistusi ja mälestusi jäävad alati värvilisteks nagu coat of many colours.
On ka neid, millega on sootuks teine lugu...