Selle aasta ainuke tõeliselt soe ja ilus kevadnädal Eestis tuleb siis, kui lennata Itaaliasse kevadet vaatama.

Itaalias (Lombardia) on sellel nädalal kõige hullemad hoovihmahood.

Ajaga vajab inimene ühe vähem ja vähem asju.  Kaasavõetav kola koos käekotiga mahub lahedasti ära seljakotti, mis omakorda mahub lennukisse sissevõetavate asjade raami ja on väiksem kui mu õlakott.

Itaalias ootavad:
Lovere linnake, Iseo järv
Kindlusmuuseum
alpi aiad
spa
kaljujoonistega rahvuspark ja mäed (eriti paduvihmaga, MÕ_NUUUS!)
Bergamo
Milano (minnes Leonardo jälgedes)
Ehk sattume ka mõnda Astit tootvasse veinikeldrisse

Jõudsin sünnipäevapiltidel laste rõõmsaid nägusid vaadates selle lihtsa tõdemuseni, et õnneks ei ole sugugi vaja üha enam ja enam kuni detailse täiuslikkuseni asju omada, vaid üksnes väärtustada seda, mis olemas on.  Kusjuures, mida vähem asju omatakse, seda väärtuslikum see tegelikult omaniku jaoks on, sest asjade omamise ja nendega sehkendamise vahelt jääb enam aega inimestele, soojusele, ühistele elamustele, loodusele, koosolemisetundele.  Ma olen ilmselt hingelt pigem maanteehulkur, kellele iga tema kaasaskantav asi on hindamatu väärtusega, kui lossiomanik, kelle elu kulub ennast ja teisi kogutud mammona rakkesse suunamisele ja teenimisele.  Asjad on, et oleks mugav, kuid niipea kui nad ületavad mugavuse oma pretensioonidega isiklikule ajale ja ruumile, saab neist ike.  Samas, see ei laiene minu jaoks "oma" maale, ja sellest võrsuvaile taimedele, mis minu käe alt valgusesse pürgivad.  Samas, kas ma ikka tahan neid omada omamise pärast, või neist üksnes rõõmu tunda.  Osa rohelusest hoiab mind kahtlemata elus, teine osa rõõmustab aga silma ja vaimustab meeli... mitte ainult minul, vaid kõigil, kes nägema juhtuvad.  

sõnatuks, sõnatuks
teed mu,
üksnes soojus õrnus
kevadise tulvaveena
silmis,
selle lättel'
ohverdada saab vaid
aja jagamise ande,
...meist keegi pole
ajaanderikas... kuid
Su käte
toodud sooja  võin
usaldada enda
tulevased unedki.

 

Rahvusringhäälingu teadaanne Tuhala nõidade vihtlemisest kahe nädala jooksul ei läinud, nagu kohapeal ilmnes, teps mitte kurtidele kõrvadele... 

Kui meie perega Tuhalasse jõudsime, olid nõiad juba vihelnud, aga sündmuskohal avanevat vaatepilti nähes kerkis minu huulte hetkega kuldne repliik "A kuda siit Niguli juurde saab?"  Ainus, mis filmis toimunust puudus, oli kohapeal parklanumbreid jagav tüüp.  Autosid oli teeäärtes vähemasti sadakond.  Nõiad olid sellest rahvatulvast ilmselt juba eile tummaks ehmatet' ning kõige nelja tuule poole laiali tormanud... eelnevast tegutsemisest andis aimu üksnes kaevu ümber veel laiutav lomp.

Samas ehe-eestlaslikult annab ka pärapõrgu tagatuppa juba  kohale jõudnud ja nõidadest pika ninaga  jäänutelt mingi nipiga ikka turismiarenduse raames pappi küsida.  Ehk siis, Polli eraloomaaed nõiakaevust teisel pool teed pelutas vähemasti lastele lubatud nõiavärgendusest ilmajäämist muul moel kompenseerima.  Neil vedas, sest alla 4-sed said õnneks veel tasuta.  Täiskasvanuil aga nii hästi ei läinud, kitsetalli lõhna, suht porile tallatud maa (pakuks et vähemasti sadakond külastajat tunnis) ja mülkas lõppevat liumäge omava  võrkaediku sisemuse kaemise ja oma põtkivatele ning üürgavatele "Tahan liugu lasta!" võsukestele asjatult mõnd kitse, paari setukat, faasaneid ja armuvalus isast paabulindu, keda kõrvalpuuri kukk kui-pilgud-võiksid-tappa illustratsiooni ilmel seiras, tutvustamise eest küsiti 60 eeku. Per nägu. Per se.
Tegime tutvust porgandeid pikkade äravahetamiseni sama värvi oranžide hammastega krõmpsutava perekonnaga, kes kandis indiaaninime "Suured Mustad Rotid" aka nutriad või maakeeli kobrasrotid, ning sulus keset kogu külastajatetulva rahumeeli norisevad mustad karvased sead:  "Mitte notsud, need on ju suured sead!" (arburism!). Lisaks kuuluvad tänasest koju kunagi võetavate loomade nimekirja kassile ja kutsule täiendavalt musta-valgekirjud jänkud ja hobune.

Päeva tõdemuste hulka kuulub ka järgmine teadmine: Teo teotamise teostamata jätmiseks korjame kaasa üksnes teotuid teokarpe.

Tagaistmelt kostab laulujoru: "...ole vapper saaaa, teeda kaiitseen maaaa..."
mõttepaus.
järgneb poolhäälne arutelu iseendaga: "Mis on vapper?  Ma ei teagi, noh see on vist see kui ei kaka püksi, siis on vapper."

Elementaarne, kas pole?
________________
joonealune märkus: mõningaid realistlikumat laadi sõjafilme ja lahinguväljadelt naasnute poolt kirjapandud mälestusi meenutades olla enese hirmust täistegemine lahinguväljal üsnagi levinud värk...

igale vanusele on loomulikult "Top Gear".  Top Gear on popim kui Jänku-Juss, Top Gear on muhedam kui muumid, Top Gear on etem Lottest, ja Top Geari vaadates ei ole isegi unejuttu vaja lugeda.  Top Geari juurest ei tulda isegi komme sööma. "Emme, pane kommid kööki laua peale, me vaatame Kauriga Top Geari ära ja siis tuleme kommi sööma."  Top Gear on üleüldse maailma parim asi, mida laps saab telepurgist vaadata...

Kaur seisab teleka ees ja teatab tähtsalt: "Emme, paneme Top Gealri, Kauri tahab, mina tahan Top Gealri vaatada."  Kolmandast isikust on saanud esimene, kes teab, mida tahab. Oi kuidasteab ja kuidas veel tahab!

Arp kuuleb sõnapaari "Top Gear" ka maa alt ja läbi sügavaima une ära...

Ja no, isegi emme vaatab seda va topgeari meesperega koos ja itsitab...

Hommikul oli udu.  Paks ja piimjas, immitses nähtavalt välja külmunud maast, nagu jää ja lume haihtuv hingus.  Lõunaks tuli päike, esimesed kiivitajad, ja lõokesed.  Lõolaul ja kuldnokkade lõpututes variatsioonides kevadkantaadid ärkava maa kohal.  Päris minu enda esimene kevadlillede peenar koos kõigi erivärviliste punganinadega päikse poole võrsumas.  Esimesed lumikellukesed aianurgas ja iidse linnamäe vallikraavis õiepungad puhtad ja valged koltunud kõrte vahel.  Ohvriallika vulin ja kolm metskitse kes jeebi eest üle tee kablutasid.  Laste äraütlemata suur rõõm kõngend tigude mahajäetud majade leidmise üle, Arp, roigas pihus silkamas mööda linnamäge ja Kaur minu seletuse peale küsimas, "Aga miks siis rebane siia kakas?"  Langevate saarte raksatused ja laste ootusärevad näod puude langemist vaadates.  Kauri resoluutne teadustamine: "K. puurib!" Arp: "Ei puuri, K. saeb." Kaur: "K. puurib saeb." Arp: Ei puuri, SAEB, saad aru, tal on mootorsaag" Kaur: "K puurib, tal on mootorsaag."  Mäekallas on nüüd lage ja sinilillelehine, oksakuhilad, mis maituld ootama jäävad, teeksid oma mõõtmetelt ilma ka Blocksbergi mäel süüdatavate lõkketuledena.

*  *  *
Lapsel on tekkinud tõsisem visioon oma tulevikust.  "Siis kui mina suureks saan, siis ma olen ilus mees ja sõidan suuuuuure autoga!"  Teine laps kahtlustab kõiges kas vandenõuteooriaid või on võtnud kindlalt nõuks maailma olemus algjuppideni lahti puurida: "Miks?"  "Miks siis?"  "Aga miks?"

*  *  *
Minu enda uskumatud ütlemised:
"Vorstiga ei sihita ega tehta -pauk."
"Vaibaga ei minda saabaste peale!"

*  *  *
Meenutuseks üks talvepilt:
Lapsed on kummutanud kõik mänguasjad hunnikusse ja sõidavad sellest oma suure tõukeautoga üle.
E:Ärge lõhkuge mänguasju!
A: Aga me mängime, et see on lumi ja auto jääb kinni....
E: Aga võtke siis parem see tekk lumeks, siis ei lõhu teisi mänguasju ära!
K: Miks see tekk maas on?
A. See pole tekk, see on lumi.
K: Aga miks lumi kollane on?
A: Sellepärast, et üks kutsu pissis sinna peale!