Uni kaob kella 5 ajal... mõttetu on seda voodis oodata.  Elutoa akna tagant paistab, kuidas päike tõuseb, õues laulavad tihased.  Igas hommikus on ivake rohkem kevadet ja  mu valges hommikumantlis on peale igahommikust kassikudistamisrituaali iga päevaga üha enam musti kassikarvu. 

 

Oh, kuidas ma igatsen neis hommikutes tassikse aurava kohvi järele, parasjagu kange, piima, jäätise, kakaopulbri ja natukese kaneeliga...  Õhtuti joon mõnuga teed, aga hommikust kohvitassi ei suuda miski asendada.  Niuts. 

 

Kevad ei ole kunagi olnud mu lemmikaastaaeg, mulle ei meeldi pidevalt midagi oodata...  see kevad tundub eriliselt pikk ja painajalikult ootuserohke. Vahalill õitseb pikkamisi üks valge kobar teise järel, kalamondiin õitseb ja kannab pisikesi hapusid kollaseid vilju ühtaegu, orhidee vedib lehekaenlast õiepunga.  Mis neil viga, nemad ei oota suurt midagi... õied-viljadki siinsamas käe-jala juures...

 

Laps ei oota, vaid kasvab maal vanaema juures mühinaga ja oskab juba seitsmeni lugeda ja teeb selget vahet tuulikul ja vurril ja tunneb autode  liike ja osi... temal on kasvamisega tuline rutt ja rõõm. 

ja mina tunnen sellestki vähesest rõõmu, kui ta telefonis resoluutselt teatab, et EI TAHA (telefoniga rääkida).  Ootan seda hetke, kui toad täituvad jälle valjuhäälsest vadinast ja jalgade padinast.  Praegu täidab müdistaja aset ainult kass, kes aeg-ajalt elamises ringi tuiskab, küüru selga viskab ja tagajalgadel keksib.  Kui pikk on kassi kannatus, ja kui pikk on selle kõrval ootaja aeg.

 

 

Lapsed ja nende ootamine...

olid lastel täheklotsid.  Praegu on ka.  Aga need on vist nostalgilistele vanematele. 

 

Palju põnevam on tähti vaadata-leida klaviatuurilt ja autode numbritelt-külgedelt.  Tehnokratt, ma ütlen  :).

 

___

Klotse jällegi on hea pimedas emale-isale-vanaisal-vanaemale jala alla sokutada... Korduvkasutus.  Klaviatuurile aitaks ilmselt ühest-kahest korrast.