Kaur roomas põrandal.  Leidis lehe.  Tiris sealt välja just selle lehekülje, kus  Tartu linnaviletsus lasteaiakohtade puudumise kohta demagoogitses.  Toppis need seisukohad pikema jututa suhu ja hakkas linnaviletsuse eest sõnu sööma.

Laste suust  pead sina tõde kuulma...

Ja lapse suust
...  linnaviletsuse sõnasöömiskampaania  lapsevaenulikkuse tõttu välja koukima...

Eksperteksimatuse hierarhia ainete tuvastamisel

1.  Ekslik teadus
Keemiateadlased sooritavad aine tuvastamise katse laboris, kontrollitud tingimustes, steriilses keskonnas ja parima võimaliku tehnika abil selliselt, et seda oleks võimalik reprodutseerida.  Katse ja kontrollkatse tulemuses fikseeritakse ühes võimaliku veaprotsendiga, olgu see kuitahes väike.

 2.Seaduslik teadus
Kohtuekspertiisikeskus teostab ekspertiisi vastavalt seaduses kindlaksmääratud ja justiitsministri kehtestatud korrale.  Keskkonnale ja kontrollitud tingimustele teaduslikku rõhku ei panda.  Ekspert annab vastuse seaduses ette nähtud vormis.  Eksimisvõimalusest reeglina ei räägita, kui just seadus selle asjaolu tuvastamist ja äramainimist ette ei näe.

3. Ülimuslik tõde
Selgub reapolitseiniku ja iisraeli päritolu teadmata reagentidel põhineva väliindikaatori ühildamisel ükskõik millistes välitingimustes, mille täpseks fikseerimiseks puudub igasugune vajadus.  Eksimisvõimalusi ei eksisteeri, tõde on 100% tuvastatud!
_________________________
Küsimus: milleks meile teadus?  Tekitab üksnes asjatuid ja alusetuid kahtlusi ning ei suuda midagi kindlat öelda.

Kasvatanud eit aknalaual potis kliiviat.  Kliivia kasvanud ilmatuma suureks.  Tulnud aeg kliivia ümber istuda.  Ostund eit mulda, võtnud suurema lillepoti ja hakanud kliiviat potist välja võtma.  Sikutanud algul tasakesi. Kliivia ei teinud kuulmagi.  Sikutanud kõvemini.  Ikka ei miskit, lill nigu potti tinutatud. Võtnud eit piraka kööginoa ja püüdnud servast natuke kangutada.  Tolku polnud ollagi.  Siis võtnud eit kingalusika.  Litsunud lusika suure vaevaga lillepoti serva vahele.  Lusikas jäänd kinni nigu kititud, ei liikund kuskilepoole.  Kangutada ei kannatanud ammugi.
Kutsunud eit taadi appi.  Tulnud taat, võtnud kassigi kampa.  Kangutanud ja kangutanud, ikka ei midagi...  Hiirekest kah polnud ja titt tudunud alles teises toas....

Siis võtnud eit viimases hädas kilekoti ja suure haamri.  Pannud kangekaelse kliivia kilekotti ja kopsanud poti haamriga puruks.  Isegi siis hoidnuvad kliiviajuured lillepotis kõvaste kinni.  Lõpuks harutanud eit potitükid kliivia juurtest lahku ja istutanud kangekaelse taime ikkagi ümber...
________
Potipõllunduse viies põhitõde: Kliiviat ümber istutades võta suurem haamer.

Viimaste tööasjade, koolivägivalla ja meedias ära toodud juhtumite valguses hakkab mulle järjest enam tunduma, et EV ja ka muu maailm vajaksid eraldi karistusõigust ja eraldi nn noortekohtute süsteemi.  See pole küll teab kui uuenduslik idee, aga samas, vajadus toimiva eriregulatsiooni järgi on karjuvalt suur.
Sellise menetluse ja õigusnormide alla käiksid minu hinnangul üthviisi nii lapsed kui noored vanuses 10-20/21 eluaastat. 
Eriti just 18-21 on minu meelest erilise sotsiaalse vastutusvõimetuse iga, kus vastutatakse täiskasvanutena tegude eest, mida täiskasvanu kombel läbi mõelda ega ohjata veel selgelt ei osata ega suudeta, ilmselt suuresti ka tulenevalt ikka veel üsna ebastabiilsest hormonaalsest tasakaalust, mis organismi sh. aju protsesse ja analüüsivõimet olulisel määral mõjutab.  Mitte, et noor ei teeks vahet õigel või vääral... ta ei seosta veel oma tegevust sellise vastutuse ja teokooseisuga, nagu selle toob täiskasvanute jaoks ära meie kehtiv karistusseadustik.

(näiteks olen juba väga ammu olnud seda meelt, et teismeliste ja varatäiskasvanute sõidujanust tingitud autoärandamised ei ole samaväärsed I astme kuriteoga, millistena neid käsitleb KarS, lugedes autoga ajutise sõitmise auto varastamisest ja mahamüümisest oluliselt raskemaks kuriteoks.   Vanemal ajal, autode-eelsel ajastul pandi poisikesed hobustega õitsil käima, et neil pelgalt sõiduhimust hobusevarguse mõtteidki pähe ei tuleks.  Õitsil käisid tihti ka need, kel omal hobust polnud... eelajalugu küll, aga preventsioonina oli selline võte ülikõva.  Kuidas seda küll praegu rakendada, ei ole päris selge.)

Noorteseadustik ei tohiks sanktsioonide osas kindlasti olla võrdne kehtiva kriminaalseadusega, mille subjektid on hetkel kõik isikud, kes on saanud 14-aastaseks.  Seega, klassivennaskond, kes "pommib" teistel nt. raha välja, on väljapressijad.  Grupp.  Esimese astme kuritegu.  Sanktsioon   4 kuni 12 aastat vangistust.  Mõttetu.  Alaealine ei hooma seda, ja kui ta tõesti seda nt. noortevanglas ükskord otseselt tajub, on asi ikka hoopis teistsugune.

Samas ei aita enam koolid, sotsiaaltöötajad ega imho ka ainult noorsoopolitsei.

Hästi toores idee oleks töötada välja nn. noortekaristusseadustik, võimalik, et isegi õpilaste endi arvamust küsides, millised teod vääriksid millist karistust.  Samuti võiks noortekohtu protsessireeglid olla täiskasvanute täies mahus kriminaalprotsessist esiteks mõnevõrra kiiremad, teiseks mõnevõrra lihtsustatumad.  Protsessi juhiks professionaalne kohtunik, kuid rahvakohtunikeks võiks kasutada kooliõpilasi, et lahenditega oleks jalule seatud nn. noorte endi õiglustunne.
Mingil viisil peaks koolivägivalda ja korralagedust vähendama, kuivõrd praegune süsteem on algosas sanktsionaalselt ülemäära hambutu ja ülalosas hoomamatult hambuline. 

Kui ma praegu vaatan kohtus igavlevaid ja mittemidagimõistvaid teismelisi, kes oma olukorra tõsidust ja ka mõistetavat tingimuslikku karistust isegi ligilähedaselt tajuda ei oska, ning ennast isekeskis irvitades lõbustavad, siis on päevselge, et selline süsteem nende jaoks preventsioonina või õiguskuulekuse suurendajana küll ei tööta.


Lisaks võiks peaks ja tuleks kooliharidusse või kodanikuõpetusse lülitada mingi osa karistusõiguse õpetusest, sest mul on karm kahtlus, et pooled 14-aastased on küll kriminaalvastutuse eas, aga neil pole isegi selle termini sisust, ammu veel levinuimatest kuriteokoosseisudest või karistustest mitte mingisugust ettekujutust.  Seda valusam on aga õppetund, mis sellisel juhul elul varuks võib olla.  Kuidagi tuleks ühiskonda remontida, alustades parandustöid just noortest, neile vastavat teavet ja miks mitte ka teatavat isereguleerimise võimalust pakkudes,sest hoolimata teadmatusest on loomulik õiglustunne noortes  palju paremini paigas kui täiskasvanutes.

Kõigepealt on Kalevi komm.  Siis tuleb võtta Delfi õppevideo, et kuidas kommi avada. Järgmisena üllitatakse õppevideo sellest, kuidas avada K-kohukest. Seejärel, kuidas avada ja lugeda ajalehte K-nädal.  Seejärel, kuidas leida ja  puldiga manipuleerida telepurki KalevTV.

Vastuseks eelmise postituse kohta küsijatele:  Ei kommentaari, kuivõrd ma ei tohi ühes õiguruumis mingeid  konkreetsemaid andmeid uurimise kohta avaldada.
 Seega, tegemist on puhtalt "ilukirjandusega".   Veoautojuhtide linnalegend, noh.

Olete päevade kaupa ühes oma autoga seisnud pikas vonklevas sabas, omamata isegi elementaarseid hügieenitingimusi, sealhulgas WC-d kasutada.  Olude sunnil olete oma häda autos olevatesse tühjadesse veenõudesse õiendanud.  Kuna sabast pääsedes lõpuks kodu ees terendama kipub, vajutate gaasi ja noh, egas sutike piinlik on ju ka mingisse suvalisse WC-sse minna, 5-liitrine täis mannerg käe otsas.  Kannatab ju koduni...

Kusagilt ilmuvad mundris mehed-naised, koer. 
-Mis teil siin nõudes on?
- eee...uriin...
Kiirtest.
-Kuule, vaata!!!
-Hahahhahahahaaa, piss,  hea nali, sellist vabandust polegi veel kuulnud. Kuule, ta väidab et see on piss...

Arestikamber.  Konvoi.  Auto. Arestimaja. 
-Tunnista üles, miks sa vead narkotsi...
-Tunnista üles, saad kergema karistuse...
-Aga mul pole midagi tunnistada... see on mu enda piss...
-Valetad, see on  narkootikum.  Ülisuures koguses. 
 
Kohus.  Advokaat viskab õhku suure ringi küsimuse: "Süütuse presumptsioon. Aga mis siis, kui see ongi uriin?"
Kohus küll kahtleb, aga teeb määruse.  Ei mingit narkotransiiti! Nulltolerants.
Samas kiirustatakse laborit igaks juhuks takka.
2 päeva hiljem tuleb laborivastus.
-Piss mis piss.

..mundrikandjate löödud pilgud...
Vabadus!
Lõpp hea, kõik hea: vähemalt ei pidanud ise minema seda va piinlikku uriini minema viskama...

...ma ei oska alata...
Inimeste minekud on vaevalised. Ma ei peaks olema kurb sellepärast, et Ta läheb.  Lõpuks läheme me kõik niikuinii.  Ja  Tema elu on olnud nii pikk, suisa imetlusväärselt.  Läbi nii murrangulise sajandi, aastatuhande (jah, ka see vahetus!) sõja, erinevate riikide, elukeskkonna, tehnika ja teaduse hämmastava arengu... 

Saatus on olnud ootamatult helde, andes ülipika eluea, sinna juurde selge silma, selge mõistuse ja üsna hästi toimiva keha. Ja siis korraga, kui aeg kätte hakkab jõudma, on seesinane helde saatus korraga üks igavene koi... ma ei oleks mitte iialgi arvanud, et soovin ühegi oma lähedase surma, aga see hetk on vist tulnud... kõik on siin ilmas tegelikult suhteline, ning igal üksikul juhul tuleb vaadelda konkreetseid asjaolusid, ütleb jurist. Füüsik ütleks, et vaadelda tuleb taustsüsteemi...  Psühholoog küsiks kohe, et aga mida teie sellest arvate, ja kuidas ennast tunnete...

Inimväärikus on skaala, mis on meie väärtustes siiski paigas sünnist surmani, ning mina oma praeguste tõekspidamiste juures  ei kujuta endale ette kui õudne võib olla oma mannetust aduda,täie teadmisega, et sinna ei saa midagi parata ja asjad ei lähe enam paremaks, ees ootab üksnes  kõige pikem ja tundmatum tee... Parem siis juba minna, nagu muistsed kreeklased, sümpoosionil, sõbrad ümber ja toost huulil.  Teisest küljest jälle, võib- olla ongi loomulik, et inimene oma  tervikliku eluringi lõpus läheb tagasi päris-päris pisikeseks lapseks, keda tuleb toita, kätel kanda ja unele valmis seada...

Me ei tea elu kaht kõige loomulikumat asja: me ei tea ei sündi ega surma...  Mida me üldse elust tema ringkäigus tegelikult teame... mida väiksemateks osadeks teadus ja tehnika seda maailma jagada võimaldavad, seda raskem on läbi detailide tervikut näha. Huvitav, kas meie põlvkond, või meie laste oma hoomabki  oma aja lõpul  veel seda, mis on tervik, või peab selle tunnetamist aastaid õppima, nii nagu meie ja meie vanemad teadsime alguses, mis on tervik ja õppisime seda lahti võtma. Füüsika, keemia, meditsiin, mikrobioloogia, geenitehnoloogia...  kõik need on detailid, detailide detailid ja detailide detailide detailid et cetera....

Järjest enam  on olulised ka  need inimesed, kes lisaks detailidele ei kaota nägemust tervikust.  Samas, see  tiraad on praegu kõigest kõrvalpõige, mõte mida ma ehk kunagi edasi mõtlen...

Mu hea ja oma, Aitäh Sulle  hästi elatud elu ja eriti teistele elatud elu eest!  Ma ei ole kurb mitte minemise, vaid mineku, kui  põhjendamatult vaevalise menetluse pärast.  See menetlus, nagu ka see kurb lähevad kunagi üle, Sinu soojus ja headus jäävad...  Sa ei tahaks ju, et laps nutab, Sa pole seda kunagi tahtnud, oled seda mulle korduvalt öelnud...

...ma ei oska lõpetada, sest sellel lool ei ole minu jaoks lõppu.  Ta elab koos minuga edasi...

___________
REM see on kirjutatud minu enda ütlemiste ja ütlematajätmiste pärast.  Ma pole kordagi varem üht blogikannet nii palju kustutanud ja parandanud. Palun ärge küsige.

Vaadake ette, Ida-Virus  võib ennast kogemata koppa juua...
*
hullem veel, see kopp oli teie isal aastaid ees.  peaaegu iga päev.  No on karjäär.
*
Tõeline generatsioone hõlmav karjääriline järjepidevus on see, kui isa on allmaakaevur ja tema poeg on kaevur, kes töötab karjääris.

Kaur teeb lastetoas pahurat virinat.
Emme küsib köögist: Arp, mis teete seal?
Arp: Üks hakkab nutma. (väike paus, siis võidukalt) Aga mina ei hakka nutma!

________
Mental note:
Kodused jutuajamised teemal üks ja teine tuleb ilmselt hoolega läbi vaadata.

Elanud kord koi.  Koil olnud koletuma palju kola.  Koi kogunud kola ja läinud laia ilma kekkama.  Kae-kae, kaim, mis minul!  Puuk vaadanud korra, vaadanud kaks, ja krabanud krauhti kolast kinni.  Koi krahmanud kraami vöövahele ja silganud kaeveldes kaugemale. Ise kaes perra, kas puuk ikka paneb tähele, kui palju tal kaasas ja kui toredasti see päikese käes kiiskab.  Puuk näinud küll.  Pannud padinal koile järele ja haaranud ikka üht ja teist, mis koil käest kadunema kippunud.  Nii jagelevad puuk ja koi  tänapäevani, kui emme neid just vahepeal sööma pole ajanud.

Mis on hullem, kas minna haigest peast tööle, või olla haigena kahe tõbisevõitu lapsega kodus?
Vastus selgub ehk õhtul... aga tont seda tegelikult teab.

Teisest rubriigist:
Aitäh sõbrad, nädalavahetus oli VÄGA TORE!  Mul on hea meel, et te olemas olete ja meiega kasvõi maa alla tulete :)!