Ma  ehmatasin, ja tõsiselt.  Vaatasin mingit filmi, kui korraga hakkas telest asja eest teist taga näitama küüdiitamist ja küüditajataid.   Inimesed mustas, nende selja taga suur rong, peatumatult edasi rühkides, sinimustvalged lipukesed ees lehvimas...  Puudus ainult pronkspuuslik rongi

ninas.

 

Täpselt nagu kurjakuulutav painajaunenägu reaalsuses, kus pered halastamatult lahutati ja rongidesse topiti ning külmale maale saadeti.  Peatusteta, otse edasi.   Musta riietatud tšekistide ja muu sünguse all.  Märtsikuus.  Valid märtsivalimistel valesti saad märtsis küüditatud?  Vol 2???

 

Selline valimisreklaam tuleks täiega ära keelata!!!  Võigas.

Nüüd ta siis elab ja hingab, Larbisari. Tunne on suurepärane ja suisa imelik tundub homme minna tööle kirjutuslaua taha mingite tööasjadega tegelema. Oi, ma olen rahul :)


*  *  *
Mängueelset päevapildikest:
Kõnnivad kaks ontlikku tädikest läbi lobjaka, vestlevad peenelt vaikselt ja tähtsalt omavahel viimastest uudistest ja tont teab millest.
Nende seljatagant kostab ühtäkki reibas hääl:
- Kuule, ma arvan, et meil ikka on seda laipa kindlasti vaja.  Kui Urust läbi lähed, võta ta kaasa.  Ilma ei mängi välja.
- Jaa, laipa jah.
- Tood ära, OK.  Hiljem räägime.
Tädikesed ei usu oma kõrvu ja kõõritavad üle õla.  N

ende üllatunud õuduseks pole selja taga mitten naissoost Hannibal Lecter, vaid ilmselgelt lapseootel naisterahvas, mobiili tasku tagasi toppimas, endal nägu nalja täis.
Ja-jah.  Maailm on ikka hukas!!!