Selleteemaline ettekanne koolinoortele saab  siis minu poolt homme maha peetud.  Sain just slaidid valmis ja poen ära põhku.

Vanavanaema: Arp, tahad putru, teeme kohe.
Arp: EI TAHAAA!!! Sina ära karju lapsele peale!

*   *   *
Vanaema teeb Arbule söögi taldrikule valmis ja läheb ise korraks teise tuppa.
Arp: Kuhu vanaema läks? Vanaema, miks sa lapsele süüa ei anna???

Kaur ütleb: Mamm.. umm
Emme küsib: Arbu, mis Kaur ütles?
Arp küsib vastu: Eesti keeles, vä?

Kaur liigub ikka tagasi ja tagasi, ei sammukestki edasi :).  Mõni päev tagasi tagurdas üle toa, kuni sattus jalgupidi diivanialusesse ja sai selle peale hirmus kurjaks.  Teine mood on temal sõrmekesega põrandat/vaipa/matti uuristada ja vaadelda, otsekui avaneks sealt aken maa-aluste äärmiselt põnevasse ja teistsugusesse ellu.

Kaur ütleb: Emmmm-mmmeeee! Eriti siis kui nutt kallale kipub ja emmet näha pole. 
Kaur ütleb: Arbu ja vaatab vanemale vennale  niiiiiiiiiiiii kavala näoga otsa.  Arp vaatab vastu.  Ja selles vaatamises on vaikivad kokkulepped kõigi eesseisvate koeruste tegemiseks, nii eredalt, et emme juuksejuured püstitõusmise ootuses kihelema kipuvad.

Arp ütleb: Kauri tahab välja sealt kohe kindlasti!  (...kui Kauri õhtul magama pannakse ja ta voodis selle üle valjult protestib.

Mustrum ütleb Kauri voodi jalutsist: Kurrnäu.  Endal silmad suured ja rohelised kui laternad. Muska teadis Kauri haigusest meist kõigisst kõige varem: ta käis juba kaks päeva varem Kauri pea vastas keras nurrumas.  Nii teeb ta ikka, kui kellelgi miski valutab, tuleb juurde ja hakkab nurruma ja esikäpp sõtkuma - ketrab valu kerra ja nurrub olematusse.  Ma pean oma kassi rohkem kuulama, kui jutt haigustest käib. Näiteks praegu on  Arbul tuulerõuged.  Muki käib teda omal kombel lohutamas, kui Arp magab - kolib Arbu voodisse ja nurrub seal, kui Arp rahutult magab.

Olgu alustuseks öeldud, et ma ei ole tõesti väga suur blogilugeja, ja  kindlasti mitte eriti pidev, huvitav ega loetav kirjutaja. Aega lihtsalt ei ole, elu nõuab valjuhäälselt oma ;).
 
Aga, nendest raasukestest piisas saamaks täna sabast kinni enda jaoks uudsel nähtusel, mida  võiks vist kutsuda blogiristisõjaks.  Eesti netinduse, võiks julgesti öelda, et veterankasutajana olen näinud mitmed uusi asju lainetena hoovamas ja hääbumas, aga seekordne on isegi minu paljunäinud silmade jaoks halenaljakas.  Ristikäigul on  üks tore eesti modernne "teisel ringil" pere, kes oiminalaapsieitaaaahaa ihiihii (tsitaat A.Iho "Sügisest") ja issi-lapsi-ausalt-armastab lähenemise pinnalt seni ühendatud jõududega üsna meelelahutusliku ja kollase ajakirjanduse väärilist blogi on pidanud.  Olen seda vahel puhtalt meelelahutuseks sirvinud, ja ekraani taga mõnuga muianud, sest autorid ei saa ju ometi oma elu nii tõsiselt võtta, et seda nii padukollaselt kajastama kukkuda..

Ristikäigu objektiks on üks teine, väga populaarne ja kommenteeritud blogi, mille pidaja on üks elurõõmus ja tegus pereema, kes ilmselgelt klaviatuur sõrmede vahel on sündinud.  Ta võiks kirjutada ka sellest, kuidas muru kasvab,  ning kui ta seda nagu enamasti, südamega kirjeldab, on tegemist äärmiselt mõnusa ja mittekollase lugemisega. 

Olen kõrvalseisja rollis mõlemat blogi lugenud. Mõlemad on head just res per se vaatepunktist.  Õigemini, olid. Blogidest on hetkel saanud omamoodi lahingutanner, kusjuures ründaja lahmib, ning tema tekstidest on kadunud senine mõnus kollasus, samas hõngub  ridadest paranoiat Eesti massimeedia kõikvõimsuse suhtes.  Nukker.  Veelgi nukram on laiendada ristikäiku selle inimese lähemate tuttavate ja kaasblogijate vastu, see on juba tõeliselt piireületavalt väiklane...Kõige nukram on, et ristisõda peetakse minu meelest lugejate haaramise nimel, samas neidsamu lugejaid halvustades ja nende arvamusi tsenseerides.
On üldiselt teadaolev fakt (kasvõi Mailis Repsi piltlikul kipsjalanäitel), et rumal on saagida oksa, millel sa ise kilgates istet oled võtnud. 

Selle tiraadiga tahtsin ma tegelikult öelda seda, et netiajastu algusest saadik olen mina ikka igasuguseid lollusi näinud.  Aga nii tarbetut ja rumalat tegutsemist nagu sellises mastaabis blogiristisõja algatamine, pole minu silm veel seletanud.  Kuna kõigist asjadest kõige vähem huvitab mind oma vabast ajast tutvumine nürimeelsuse ja piiratuse piiritusega, siis unustan ma selle ründaja blogi aadressi edaspidi lihtsalt ära.  See ei vääri enam tähelepanu.
______
Queen Mab, you are forgotten!!!  You have no power over us anymore. ;)

proloog: Millest on tehtud väikesed poisid?
              Tiigrist ja konnast ja...

Arbul on Konn, kaisukonn,  suur, roheline, naerunäoga, krooksuv. Sõnaga, see kõige-kõige-kõige.
Veel on Arbul vannitiiger.  Pisike, oranzi-mustatriibuline, natuke ulaka ilmega.
Mõlemad loomad said ühel õhtul Arbu voodis kokku.
Konn kalpsab tiigri juurde ja teatab: Konn hakkab Tiigrit sööma. Amps-amps.

ehk siis e-lõvist on saanud dead-lion ehk kärvand raibe. 

Eile õhtul enne lastesaadet kadus digitv ära.  Täna hommikul BBCprime lastesaadete ajal haises dead corpse of lion ekraanil endiselt ja pilt oli kadunud.  Helpdeski number on helistamise tulemusena MUUTUNUD aga ega digiajastul ju abitelefoninumbrite infot Elioni serveris mitte keegi ei updeidi.  Ka mitte minu neljakordse märkuse peale, mis lubati kirjalikult KUHUGI edastada ja tänati iga kord tähelepanu juhtimise eest.  Tundsin ennast nende tänuavalduste valguses pimeda juhtkoerana, kes tulutut üritab peremehele selgeks teha, et siitkaudu minna ei saa.

Korjusest vabanemine võttis eilse ja tänase seisuga kõigest 4 VASTATUD kõnet helpdeski (väikseim ooteaeg 6 minutit.... pikim vist mingi 15, vahepeal tuli olude sunnil mitu korda vastamata ja ootel olev kõne katkestada.  Olud olid valjuhäälsed ja nõudsid süüa/pesta/pissile) tõid pildi telekasse täna keskpäevaks (muide, esimene idiootne küsimus helpdeskilt on, et kas te restartisite serveri ja siis digiboksi.... kurat, ega ma oskan ju lugeda seda infot ekraanilt, muidu ma ju teie helpdeski ei helistaks, eksole) seega siis 18 tundi peale probleemi tekkimist. 

Ja oleks, et see pildi kadumise probleem esineks esimest korda... ooei.  Lastesaate ajal pildi hangumine on ju tavapärane tore vürtsike lapsevanemate argipäevas, ilma milleta ehk võsukese olemasolu ei tuvastakski...  Endal pole sellest telepildist või puudumisest eriti suurt probleemi, aga 2-aastase lapse jaoks on tema lastesaatest ilmajäämine ebaõiglane karistus.

Pakuks neile kuuarve saamisel meie perele tekkinud moraalse kahju hüvitamiseks tasaarvestust minu kuumaksega vms. IRW, eksole.  Lepingus ju pole kirjas, et telepildi puudumist Elioni tehniliste rikete korral kuidagi kompenseeritaks.  Samas, ma pole selle aja eest, mille eest ma tasun ju teenust saanud.  Tarbijat asjatult koormav leping, milles arvel näidatud ajalise perioodi  ulatuses digipilti tegelikkuses ei edastata...

Milleks ma siis üldse seda va digiTV'd tellin? Tundub et üksnes  laste  ja sellest tulenevalt enese ärritamiseks. 

JÄRELMÄRKUS: täna, st. 07.12.2007 hommikul 9:24 saabus mobiilile sõnum: Teie teenuse mittetoimimise põhjustas üldine häire Teie jaama piirkonnas.  Probleemide jätkumise korral palun pöörduge numbrile 6069966.  Elion.
milline operatiivsus ;)