Kaur magab esimest ööd uues voodis.  Paraku ei olnud madratsitootja ja voodimeister kasutanud ühesugust sentimeetrit, mistõttu madratsi ja voodiotsa vahele jäi hoolimata lubatud kuni 5cm laiuse vahe asemel ca 15 cm.  Jalutsisse tekkinud vahesse pugesid öövahetusest vabad kaisuloomad oma und magama.

Keset ööd äratab mind unine hääl: ..emme, Emmee, EMMEEEE
- Kauri, mis viga on?
- Mul on voodi kadunud!
(Kaur oli unes keeranud peakese jalutsi poole, ja ilmselt roomanud kuni madratsi lõpuni, nii et pea ulatus üle madratsi ääre).

Mu hinge elutoa akende taga te käite pea neli aastat.  Ma ei vaata kardinate taha.   Ise tegin toa tänava äärde, ise seadsin, ise valisin kardinad.  Ise valisin hetked, mil olid nad ees, ise valisin hetked, mil olid nad valla.  Nende taga läeb elu omasoodu kord üles kord jälle alla.  Kes ütleb, millal on üles, kes taipab millal on alla, õnnel istud kord süles, teinekord kannul tallad.

Ei, ma ei pane blogi kinni, olin lihtsalt siiralt üllatunud, et nii pikalt olen enda elu põhiliselt naljakamaid tahke sellel aknal kõõludes lahanud.  Aga elu on teemandilaadne hulktahukas aegruumis, millele tuleb tahke üha juurde ja juurde kuni tahud moodustavad silma jaoks eristamatult sileda kera - kumb oli enne kas muna või kana... aga  või on igatahes  alati kahe vahel, mitte kunagi esimene ega viimane. :)

Külm. Käe sirutasin: "Kuule!"
... uni, vaikus...
Käe sirutasin kuule:
akna taga kaikus
rabisevat rahet.
Kuu surus
kalbe suudluse mu suule.

On vahel õnne vaja,
et valulävi täituks triiki -
siis sõnatuse piik,
mis langeb,
kõik ilma uputab
ja süda kahesajab