kiikakööki

Kaur magab esimest ööd uues voodis.  Paraku ei olnud madratsitootja ja voodimeister kasutanud ühesugust sentimeetrit, mistõttu madratsi ja voodiotsa vahele jäi hoolimata lubatud kuni 5cm laiuse vahe asemel ca 15 cm.  Jalutsisse tekkinud vahesse pugesid öövahetusest vabad kaisuloomad oma und magama.

Keset ööd äratab mind unine hääl: ..emme, Emmee, EMMEEEE
- Kauri, mis viga on?
- Mul on voodi kadunud!
(Kaur oli unes keeranud peakese jalutsi poole, ja ilmselt roomanud kuni madratsi lõpuni, nii et pea ulatus üle madratsi ääre).

Mu hinge elutoa akende taga te käite pea neli aastat.  Ma ei vaata kardinate taha.   Ise tegin toa tänava äärde, ise seadsin, ise valisin kardinad.  Ise valisin hetked, mil olid nad ees, ise valisin hetked, mil olid nad valla.  Nende taga läeb elu omasoodu kord üles kord jälle alla.  Kes ütleb, millal on üles, kes taipab millal on alla, õnnel istud kord süles, teinekord kannul tallad.

Ei, ma ei pane blogi kinni, olin lihtsalt siiralt üllatunud, et nii pikalt olen enda elu põhiliselt naljakamaid tahke sellel aknal kõõludes lahanud.  Aga elu on teemandilaadne hulktahukas aegruumis, millele tuleb tahke üha juurde ja juurde kuni tahud moodustavad silma jaoks eristamatult sileda kera - kumb oli enne kas muna või kana... aga  või on igatahes  alati kahe vahel, mitte kunagi esimene ega viimane. :)

Külm. Käe sirutasin: "Kuule!"
... uni, vaikus...
Käe sirutasin kuule:
akna taga kaikus
rabisevat rahet.
Kuu surus
kalbe suudluse mu suule.

On vahel õnne vaja,
et valulävi täituks triiki -
siis sõnatuse piik,
mis langeb,
kõik ilma uputab
ja süda kahesajab

Kaks kallistavat kätt, kaks siirast silma
sind argimurest aina viivad kaunimasse ilma
kus iga lill on ime, kivike on kunstiteos,
ja otse südamesse sooja annab väike käsi peos -

nii võtad musta-valge-halli enesele kanda
et lapsel oleks rõõmuvikerkaarest värve anda.

"Rahu, ainult rahu," ütles Karlsson katuselt enamasti.
_ _ _
"Teil on päris ilus tordialus!"  "Või õieti, teil oli," täpsustas ta siis ja kummardus seejärel kilde üles korjama. 
_ _ _
Kas ma olen Karlsson? Tordialus? Ema?

Ema. 
Ema on absoluutne.  Kõik muu on vähemtähtis. Lapsed, nemad on veel tähtsamad kui ema. Emale.  Aga lastele öeldakse kogu aeg, ära ole nii tähtsust täis, saa enne kellekski.  Ükskord saab sellisest lapsest kui ta on tüdruk see Keegi: Ema - see kõige-kõige tähtsam.  Aga kõige tähtsamaks saamine on sellepärast hea, et siis saab ju kohe aru, et tegelikult sa mitte ei ole, vaid just olid see kõige tähtsam.  :). Seega on tähtsus tähtsusetu. Ja see ongi ainsana tähtis! 

Suured inimesed on ikka täiega jaburad, kas pole?

Ulakas kummitus
/Ilmar Trull/

Üks kummitus kummitas kummutis
ja kummut läks kolinal kummuli.
Kõik on nüüd uppis ja ummikus
ja kummitus kummitab kummikus.

Eile nägin salmi uues valguses.   Mina olengi kummitus.  Enne kummutis, nüüd kummikus, kui asjale asjaõiguse  perekonnaseaduse ja panganduse plaanist läheneda.  Ikka läbi huumori prisma. Oluline on, et ulakas kummitus jääks kõigis oludes temaks endaks :)

Juhuvalim
Tegin porgandipeenra.  Ostsin paki seemneid.  Tõmbasin peenrale valmis 3 triipu.  Avasin seemnepaki, mille sees oli 3 veidrat pabeririba.  Selgus, et istutusribadega seemneid olin ostnud.  Ja uskuge või mitte, ribad olid täpseln nii pikad, nagu mu peenar, ning  neid oli täpselt 3.

Küll koer koera tunneb
Ida-Virumaa tööpäevahommik, kellaaeg kusagil 8-9 vahel.  Sõidan oma autoga Narva poole. Toila kandis ilmub tahavaatepeeglisse korraga must Jag, minu omast umbes mudel suurem.  Nii me siis koos Narva sõitsimegi, mina ees, tema järel.  Linnas vaadati sedakorda meile isegi järgi.  Päris kohtumajani ma siiski eskorti ei saanud, teine masin sõitis vist piiri ületama.

Elekter läks ära.  Tervest majast.
Möödus pooltund.
-Kuule, äkki helistaks EE rikketelefonil.
-Aga helista.
-Aga number?
-Kapis, lepingukaustas peaks olema.
Läksin kapi juurde, avasin ukes, võtsin kausta, hakkasin seda avama...
...ja samal hetkel tuli vool tagasi...

1. Sina pead oma tööd tegema viisil, mis kõiki piirkonna elanikke võimalikult üldisemalt nörritab.
2. Sina pead peatänavad sulgema reedeõhtusel tipptunnil ja jätma tõkked üles esmaspäeva lõunani.
3. Sina ei tööta linnas mitte kunagi enne poolt ühtteist hommikul ja peale poolt viit õhtul.  Lõunapausid kestavad 12-15.
4. Sina ei tohi väikeasulas panna teedele asfalti enne kl 23.00 õhtul, sest kuidas muidu saaksid kohalikud oma vooditest teemasinate müra kuulata ning sinnajuurde akendes kollaste vilkurite plinkimist imetella.
5. Sina pead   kõige hullemaid teekatteauke lappima labidaga autokastist otse auku puistatava asfaldipuruga, seda kõikidel paduvihmastel päevadel aastas, sest vastasel korral jääks augutäide ehk isegi püsima.
6. Sina pead kõik teetöömasinad tööpäeva lõppedes häirimatult teele seisma jätma.
7.  Teerullil ei ole suunatulesid, manööverda sellega kuidas aga  hing ihkab!
8. Sina pead teekatte parandamiseks üles kaevama üksnes siis, kui maa on juba külmunud.
9. Suurimad teeremondid, liikluse ümberkorraldamine ja teesulud peavad toimuma igal aastal üksnes perioodil 30 august  kuni 15 september.
10.  Kui sina parandad pikka teelõiku osade kaupa, pane  kiiruspiirang 30 km/h 5 km enne kavandatava töödepiirkonna algust ja lõpeta märgi mõju 5 km peale kõigi planeeritavate teetööde lõpp-punkti.

Viin oma kaheaastast hommikul autoga hoidja juurde.  Kuna hoidja oli vahepeal 2 nädalat haige, viisin last sel ajal hoidja tütre juurde, kes elab samal tänaval mõned  paneelmajad eespool.   Eelviimasel vahetushoidja päeval sõidan, endal mõtted tööasjades juba kinni, hoidja tänavat mööda ja kirun endamisi teeaukude hulga suurenemist...  Korraga küsib Kaur tagaistmelt "Emme, kuhu me sõidame?"
Eh.  Olen otsaga juba tavahoidja maja ees.  Ümberpöörd.  Tagasi.
Tänavast väljasõidul küsib Kaur uuesti: "Emme, kuhu me nüüd sõidame?"
Pidurit!  Sedakorda olin end tuba jõudnud hoidja juurest töölesõitmise marsruudile ümber lülitada ja sõitsin rõõmsalt uuesti õigest majast mööda, teisele poole...

Mul on autosõiduks üks eelistatumaid CD-sid Erasure.  See lugu oli seniajani mu lemmik.  Täpsem oleks öelda, tänaõhtuni.  Peale alloleva video vaatamist ei julge ma enam kunagi seda lugu autos kuulata, kuna on oht suurest naerust teelt välja sõita....

Uskumatu (ROFL)!

 

Minu vasaku käe keskmine sõrm, mis Arpu oodates täiesti tuimaks jäi (tursed väidetavalt kahjustasid närvi) hakkas kolmapäeval jälle tundlikuks!  Niisama ootamatult ja muutus püsib.  Raske on seda rõõmu selgitada inimesele, kes pole ise ühe meele osalist kaotust (kompimismeele jaoks on töökäe kõige pikem sõrm üks peamisi töövahendeid) ja selle taastumist üle elanud.  Võrratu tunne on jälle pimesi katsudes teada saada, millega tegu on.  Neli aastat ei ole ma nt käekotist asju võttes aru saanud, mida ma parasjagu katsun, olen kättepuutunu alati pidanud üle vaatama. 

Rõõmus on olla!

Masu tõstab pead ka ajakirjanduse veergudel, või oleks õigem öelda, kärbib tiibu internetiavarustes.  Nii mõnegi ajalehe netiportaalides leiab üha sagedamini viite "täisteksti loe paberkandjal".  Et enam pole siin priisata midagi, kel pappi on, saab infot, kel pole loeb kas kontoris kohvikus juuksuris hambaarsti juures jne.  Ühelt poolt näitab see, et neti uudistekünnist hakkavad pigem ületama "pommuudised" ehk siis need meediakajastused, mis peaksid inimese infonäljast tilkuva ajuga ajalehekioski suunas silkama panema ning uudised a-la-ananova jäävad pigem netist väljapoole.   Esmapilgul näib, et oh, paganama hea.  Samas müüdavuse seisukohalt netti paisatud uudised ei pane inimesi siiski sellest hoolimata paberlehte rohkem või vähem ostma.  Kasvõi seetõttu et loed sa jee töökohal töö ajal laua taga mõnuga suurt ajalehte ja rüüpad kruusist kohvi kõrvale... Aga monitorilt.... loed ju.
Poolik info annab pooltõdesid, suurendab teadmatust ja sellega kasvõi veidi manipuleerides suunab masse, kes teadmatust teadmiseks peavad.  Mitte, et ajakirjandus seda nagunii ei teeks.  Samas infoportaalide üleküllus võimaldab andmeid võrrelda ja analüüsida, seda palju kiiremini kui paberlehtede korral.  klikk ja valmis, uus leht, uus käsitlus, uued uudised.  Info liikumise kiirusest rääkimata.  Ajaveebid on ühe inimese nägemus teatavatest sündmustest, ning nendes kajastatakse sündmusi samuti läbi ajalise nihke ja individuaalse prisma.  Interneti suurim fenomen - kollektiivsete teadmiste saamine ja  piiramatu võimalus kiireks andmesünteesiks kipub seetõttu muutuma tabloidreklaamiks paberkandjale, millel olev info ei ole aga enam ajaga kaasaskäiv vaid terve ööpäeva hilinenud.  Uudisteportaalide tasuliseks muutmine on ka suhteliselt mõttetu.  Tundub et uus maailmakord kasvab välja infoühiskonna vajadustest, millele kapitalism oma reklaamindusega küll nö toidu lauale annab, aga samas ka jalad alt lööb, sest "tasuta lõunaid ei ole olemas".   Kui me tervikuna üldse peame arenema, siis just vaimselt, ja meie viimase kümne aasta infovahetuse hüppeline kasv on seda oluliselt võimaldanud.  Masu näitab ära, et seni kehtinud kauba-raha vahetus ei ole selles trios kaup-raha-info enam piisav, vaid pigem edasist arengut pärssiv skeem.

Mis saab edasi?
Mina ei oska sellele vastata, aga ma tean, et kohe ühendan ma ennast jälle netist lahti ja lähen pistan oma käpad taas mulda, et kõige selle infotulva ja mõtteliigutamise juures sidet maaga mitte ära kaotada.  Lisaväärtuseks on mõistmine, millise higi ja vaevaga jõuab toit mullast minu lauale, ning see peaks vältima tagasilangemise tarbijaühiskonna viimasesse, külluslikult raiskavasse ešeloni, kelle jaoks peab toit poelettidel olema käesirutuse kaugusel täielikult valmis, parima kvaliteediga ja meeletult laias valikus, et siis sellest tubli pooltunnise leti ees toimuva tammumise peale 1 välja valida ja sadu kilogramme riknenud toitu prügimäele saata... (ka sellest ühest läheb tihtipeale veel mingi osa prügisse).  Selline raiskamine on  märk sellest, et meeletu tarbijakultus tuleb kõige kiiremas korras lõpetada, sest vastasel juhul sureb inimkond mitte eriti kauges tulevikus selle pillamise tõttu kollektiivselt lihtsalt nälga või rahutustesse, mis sünnivad toidu kui ressursi ülimalt ebavõrdsest ja pillajalikust jagamisest. 
Roomlaste maailmapärand loosungi "pärast meid tulgu või veeuputus" näol  mis nende tsivilisatsiooni hukutas,  ei hõlmanud tegelikult murdosagi praegusest tarbijaühiskonna pillamisest...
Eh, lasin mõtte kondama.  Kõss! Koju tagasi! herneid külvama!

Hapukoore-muretaigen:
Vahustada 150 g võid 1/3 kl suhkrut ja 1/2 tl soola
Lisada:
70 gr hapukoort
1 muna
Vahustada edasi kuni segu ühtlustub.  Seejärel lisada
ca 330 gr jahu ja 172 tl soodat.
Segada ja panna vormi seisma.  Ahi sooja
Rabarber koorida.
Muretaignaalus ahju
Rabarber tükeldada suurteks tükkideks ja segada suhkru ja kaneeliga.
Võtta kuldseks tõmbunud muretaignapõhi ahjust välja ja katta rabarberiga.  Tagasi ahju.
Vahustada 5 muna5 spl suhkruga.  Lisada 5 spl jahu ja segada.
Valada biskviittainas rabarberitele.
Oodata ja pühkida suunurka nõrguvat vett...