Lohe Gorõnitš kasulapseks ja teisi linnulugusid
Lohe Gorõnitšil on kolm pead. Kuus jalga ja kolm saba. Lohe Gorõnitš on kolm kuuvanust kalkunitibu, kes praegu mu vannitoas aega parajaks ja põrandat kaunimaks teevad, kuni nende elupaik valmib. Ma ei teadnud, et kalkun sisiseb nagu vihane kass. Üks neist teeb seda siis, kui nende praeguselt elupaigalt kate pealt eemale tõsta ja veesüliti kombel liikumatut ning mind põrnitsevat lindu tema enese arvates ebameeldivalt üllatada.
Lapsed on sillas. Kalkunid on midagi kauaoodatut, elusat ja ilusat. Poisid käivad kalkunivanni kohal koogutamas ja lindudega rääkimas. Koer kärab ukse taga, sest teda lindude juurde ei lubata, ja kui ta linde näeb, siis kärab nende peale. Muidu vaikne kuts muutub linde nähes suhteliselt kurjahäälekaks. Siidikuke ja kanakese peale pahandas ta eriti. Ju need tundusid isegi tema ülisuure targa toreda ja maailma parima koera ego kõrval liiga ohtlikult nunnudena.
Inkubaator sai lõplikult valmis. Munad läksid täna õhtul hauduma, eks näis, mis neist edasi saama hakkab (kui hakkab). Teoreetiliselt peaks saama kanu. Kui kehvemalt läheb, saab rohkem kukkesid. Päris halva mängu korral saab koer omletti, võimalik, et täidisega ja sama aromaatset kui roquefort’i juust.
Katsepartii Maxima vutimune oli tagantjäreletarkusena lihtsalt viljastamata ja sealt mitte midagi koorumas ei olnud. Ootus oli ja nüüd on ninapidiveetu tunne. Meil. Mitte koeral. Tema krõmpsutas täieliku mõnuga munakoori ja lürpis sisu. Kassile sai ka natuke, aga meie algne eesmärk ei olnud mitte lemmikloomadele a la carte gurmeerestorani “Hundid-Kiisud” avada.
Haned tutvuvad alles isalinnuga. Ilmselt ei muutnud esimene ühine öö hanekuudis neid veel kuigivõrd lähedasteks ja meie kloostripreilid kaaluvad, kas üks ühine öö on põhjus lähemaks tutvuseks või mitte. Müüjal oli õnneks oidu isahane pea roosakaks värvida, nüüd teeme meie ka koheselt vahet, kes on kes.
Jooksukad lidusid kisaga tiiki ja sama suure kisaga tulid tüdrikud pärast tiigist välja tagasi ja padavai lauta. Isalind vaeseke ei olnud ilmselt oma elus pidanud mööda jääkonarlikku ja korraliku kaldpinda tiigist välja ronima, üritas tiibadega aidata ja prägises ülipahaselt. Üles ta ikkagi jõudis ja naistele järele sörkis ka.
Siidikad on ilusad ja kana on nii asjalik. Kukest ei saa sotti, ta on suhteliselt vaikne ja vaatleb kõike ja kõiki, et olukorda kontrolli alla saada.
Pekingitel on endiselt naised ninapidi koos, ja isalind vahib igatsevalt hanekuudi poole. Tema suure ego kõrvale mingi pardinäoga lühikaelaline prääksuja küll ei mahu. Teise variandina on ta valgest sulestikust hoolimata täiesti lilla, sest kohe, kui isahani saabus, mõtles pardipapa talle kuldase kuu kukile ja üritas kuud ära tooma ronida… seniajani oli ta tulutult üritanud emahanesid ära rääkida… Igatahes eraldas lindla elamuvalitsusamet pekingi partidele eraldi korteri. Mugavustega. Hanedest eemale. Need ilmselt hingasid ühikatoast lahti saades kergendatult ja naudivad nüüd ühikast välja kasvanud ja peene villa vurhvi omandanud elupaika :).
Poliitika
… on ajaloo tainas, mida sõtkuvad inimesed ja küpsetab aeg.
Nuustaku kartulid
Muidu täpselt samasugused pisikesed ja ümmargused, ainult et koorimata kujul keedetud. Ja enne seda just oma aiast omna väikeste kätega üles võetud!
Seega, enne kui pistad põske Pariisi kartuli, näksi Nuustaku tuhleid 😉
võrratu õhtusöök kahele 30 minutiga
Eeldus: aed, milles on kartul, suvikõrvits, küüslauk, tomat, petersell, sibul, chilikaunad
Panna koorega värske kartul eraldi potti koos meresoolaga keema.
200 gr hakkliha pannile koos 1 keskmise sibula ja taimeõliga praadima. Peale liha õrna pruunistumist lisada juurde 4 tükkideks lõigatud tomatit, 2 küüslauguküünt (suured!) muskaatpähklit, rosmariini, basiilikut ja musta pipart, maitse järgi soola. Hautada kaane all. Poole hautamise pealt visata juurde korralik näputäis hakitud peterselli ja 1 terve küps chilikaun, millele teha noaga piki kauna sisselõiked 4-5 korda. ca 3-5 min möödudes kaun uuesti pannilt ära võtta (vastavalt maitsele ja taluvusele) ning visata pannile tükeldatud suvikõrvits. Hautada umbes 7 minutit kaane all, seejärel ilma kaaneta, kuni enamus tomativedelikust on aurustunud.
Kurnata kartulid.
Tõsta toit taldrikule.
NB! Mitte suud ära kõrvetada, sest toit on veel tuline, aga lõhn lihtsalt ei kannata toidu jahtumist ära oodata!
Nimeta Matsid ja muud loomad
Kiisu nägu ja tegu pehme seljakott sai endale loomanime: Kiisude Seas.
Päeva küsimus: Kus on Kiisude Seas?
Kaisukutsu sai nimeks: Ralliauto.
Voodist kostab lauluke: Tudu tudu kutsuke, tudu Ralliautoke.
Hambaharjal on kolm kassinägu: Üks on Triibu-Kriimu, teine on Muska ja kolmas Reti. Väga seltskondlik harjamine. Pastatuubile pole veel nime jõutud anda.
Kas on kurel kurjad plaanid…
Laupäeval saalis toonekurepaar üle maja edasi-tagasi lennata. Nii mõnelgi korral oli neil korralik nokatäis tontteabmida.
-Emme, aga mis tal siis nokas on?
– Väike tita, ta läheb inimestele lapsi viima.
_ … suured silmad ja mõtlik nägu…
Pühapäeval pidasid kured ilmselt hingamisepäeva, ühtki polnud näha.
…- Emme, aga kus kured on?
– Ju nad said lapsed laiali viidud.
– Hea, et nad meid ära ei viinud!
-;- ik; -mik
Autoga üle ristmiku sõites tekkis loogikaküsimus:
Miks eesti keeles on:
tühi, tühik, tühimik,
iste, istik, istmik
rist, ristik, ristmik
piste, pistik, …. jaaa… seinakontakt.
Loogiline oleks ju, et pistik pistetakse pistmikku.
Samas, istikut istmikku vaevalt…
Ja ristik haljendas ristmikel. Kunagi. Enne asfalti. Hobuveokite ajastul.
Loogiliselt võttes võiks ju olla ka: ring, rõngik, ringmik (rõngasristmiku asemel)
Telefonikõne
– Kas Sa teed seda meelega?
– Et MIDA?
– Need taskurätikud, mis…
– Ei ole!!!
– On küll! Terve korter haiseb.
– Ma ei vaadanud, võtsin soodusmüügist ühe paki, oranži värvi järgi…
Selgituseks: 2 päeva autos poest koju sõites nokkisi teistpoolt, et miks on äkki autosse lõhnakuusk tekkinud, tema kinnitas, et ei ole mingit kuuske… Polnudki. Lillelõhna oli aga terve auto täis. Kahtlustasin, et koju ostetud õhuvärskendaja lekib.
Kodus WC-paberi (ka suvaliselt soodusmüügist haaratud) pakki avades selgus, et õhuvärskendaja oleks võinud küll vabalt ostmata jätta…
Päeva küsimus: Miks on vaja toota ja turustada selliseid hoiatusteta haisukotte???
Eesti edulood: 10 aastaga Wabariigist Linnriigiks
Eile nägin ma Eestimaad, täpsemalt suurtest teedest eemal asuvat Lääne-Virumaad, Jõgevamaad ja Ida-Virumaad. Nägin tontlikke külasid kus majade ümber lumehangedes polnud ühtegi jälge, nägin külamutikesi soome kelkudega tühjade külade vahel ettevaatlikult maantee veeres liikumas, muldvanu ätikesi vaevu lumelabidat liigutades toauksest oma kitsast jalgrada maanteeni lahti rookimas, lumeraskuse all kokku kukkunud tühjade majade katuseid, mahajäetust, unarust, lagunenud bussipeatusi, suletud poekesi… Teedel liikuvaid autosid võis ühe käe sõrmedel kokku lugeda… Eilses lehes võis lugeda ühest Võrumaa väikevallast, millel pole nädalaid vett, sellest tulenevalt ka kütet… Käisin sel nädalal tööasjus Narva ühiselamus (jah, sellised asjad on lisaks ülikoolide ühikatele ka tegelikkuses Eestis praegu olemas, kus inimesed elavadki terve elu perega ühes väikeses kööktoas), maja ukse juures istub putkas komandant ja elu toimib sellest hoolimata… Olen tööasjus näinud töötavate inimeste (maksumaksjate) peresid elamas kodudes, millle kõrval nt. Viru vangla elamistingimused võrduksid paleega, samas nendest peredest laekuvatest maksudest rahastakse muuhulgas sedasama vanglat, eurotingimustega sotsiaalmaju, valimiskampaaniaid…
Nädala sees käisin Tallinnas. Suurlinna tuled, kaubanduskeskused, klaasist tohutu ja mõttetu rist, lakkamatu inim- ja autovoog… inimeste silmist paistev manhattanlik elu- ja mõtteviis, mille taga paraku ei ole Ameerika-suuruse riigi majandust ja makse ning tarbijaid…
Nädala sees suhtlesin telefonitsi nooremapoolse ja end ilmselgelt edukate hulka arvava pealinlasega, kes muuhulgas teatas, et tema isiklikult ei ole ei Lääne- ega Idavirus kunagi käinud ja ei kavatse ka ja Pärnu olevat Tallinna järel ainuke koht kuhu suvel! minna…
Nädala kokkuvõte: 10 aastaga oleme saanud väikesest vabariigist üheks suureks linnriigiks, mille piirest väljaspool on üks kuurort, lisaks sellele ka üks Pearuville, kes väidab Andrestownile, et temal on ülikool ja ta olla vähemasti sama vinge linn, ning … totaalne perifeeria, kus elavad “valijad,” “pensionärid,” “mittekodanikud” ja “vaesed vallad, kes majandada ei oska” ning kuhu mõneks ajaks töölesaatmine võrdub halvemal juhul maapao või väljaheitmisega, paremal juhul maalib meedia pildi kangelasest-kes-pöördus-vabatahtlikult-appi-sinna-kuhu-keegi-minna-ei-taha kuvandades sellest Eduloo…
Elagu Eesti Linnriik!
______________________________________
Joonealune ääremärkus: Piinlik on.
Tänasida toimetusi ära…
Lapsed on terve päev minuga, sest neil on hurraa–hurraa! vaheaeg!!!
Hakatuseks istusin autoga hoovis lumme kinni. Seejärel siirdasin lapsed mängutuppa ja lendasin ise kontorisse. Nõustasin kliente, koostasin apellatsiooni ja tegin veel kiirelt nipet-näpet. Aastalõpp…
Sõitsin lastele järgi. Otsisin tulutult Jõhvi selveri parklast kohta – lootusetu! Võtsin lapsed mängutoast, käisime nendega kaubanduskeskuses, mütsi ostmas. Kuna mängutoa tädi kinkis poistele heast südamest õhupallid, oli riidepoes käimine midagi rannavõrkpalli ja moemaja hooaja avamise paanikaosakonna vahepealset…
Auto nõudis tankimist, avastasin et üks automaat ei tunnista kaardimakseid, seejärel seisin teises tanklas autosabas…
Siisl kulgesime pühade-eelsesse Selverisse torti ja homse prae tarbeks liha ostma. Seisin nõutult munaleti eest ja küsisin endalt, kas tegemist on uue aastavahetuse tavaga, mille käiguks ka vanaastaõhtul mune värvitakse – lett on täiesti lagedaks ostetud…
Mingil täiesti segasel hetkel tulin poes toredale mõttele: ostaks-kasti-mandariine-sest-kes-neid-iga-päev-viitsib-poest-koju-tassida… Tehtud-mõeldud. Otsisin müüjat kes mulle selle kasti tooks, siis ootasin kuniks kast ära kaalutakse, seisin veel natuke kassasabas ja siis… kassiiri nõutud silmad: “ma ei saa seda sisestada…”
Et nagu MIKS?
– Ei võta.
Hetk nõutut vaikust. Järjekord minu selja taga sisiseb tasakesi nagu hoiatav madu…
Müüja ütleb, et ta helistab lattu… Kassa telefon ei tööta. Kõrvalkassas ka ei tööta. 2 kassat edasi töötab… Müüja tuleb tagasi ja proovib uuesti. Ikka sisestamine ei tööta. Jookseb uuesti helistama. Tagasi. Ikka ei tööta…
Jookseb uuesti minema ja tuleb tagasi koeratoidupakkidega (kasti kaal on natuke üle 10 kg). Paneb need kaalule.. aga edasi? kuidas täpset kaalu saada. Üritame mu muude ostudega… ei tule kuidagi. Järjekord uriseb. Minu selja taga seisev neidis pakub agaralt oma asju, et ometigi järjekorras edasi saaks… Lõpuks kraabime kolme peale kokku kasti kaalu ja kassiir lööb muud asjad ka läbi… Sealjuures .. oops!… ka osa järelseisja nänni, võtab selle uuesti maha…
Turvavärav röögatab mu peale. Ühe korra, teist korda. Ainuke asi, mis taskus on, on auto võti – va kurjajuur. Järjekord enam ei sisise ega urise vaid lõriseb…
Ostud autosse.
Lillepoodi.
Tagasi.
Koju.
Panen ostud ukse taha koridoripõrandale. Teen ukse lukust lahti. Tõstan poekotid üles. Koti nurk jääb korteriukse nurga taha kinni ning õhku purskub piimafontään… olen osanud korteriuksega piimakoti ära lõhkuda. Vaatan tuima näoga tekkinud purskkaevu ja koridoris rõõmsalt voolavat piimajõge… elu voolab korraga minusse valjuhäälselt: Emmeeee, VAATAAAA! … Eemaldan lapsed kiire liigutusega trepikoja põnevusest igavasse tuppa. Ema sünnipäevale minemiseni on jäänud 15 minutit…
Pesen trepikoda. Minu eriliseks rõõmuks on piim leotanud ka uksematti. Egas midagi, matt vanni, ja küürima… Ukse taga on lõpuks taas Puhtus.
Lapsed riidesse. Ema sünnipäevale. Tuppa. Lapsed riidest lahti. Mantel seljast ja riidepuule, saapad lahti …
E ma: “Kas Sa läheksid tädile autoga järele…”
oh. Mis seal ikka. Muidugi lähen. Lumi on meeletu…
Tagasi.
Lauda. Vahepeal lähevad lapsed õue lund rookima (riidesse!) , siis tuppa tagasi(riidest lahti). Siis on vaja neile multikakanal panna… Istun lauda. Tädi tahab koju.
Tehtud. Tagasi lauas, lapsed saavad oma oodatud tordi ja tordivulkaani. Isale meenub äkki fotode tegemine , ja ta jõuabki enne vulkaani kustumist veel ühe klõpsu teha. Vägev!
Edasi korraldab isa peo lõpetuseks õues ilutulestiku. Lapsed tahaks veel ja veel…
Tagasi kodus. Lapsed söövad mandariine, seejärel pesevad hambaid. Natuke hambaharja ja pastaga vanni ka…
Loeme saurusteraamatut, siis põnnid marss magama.
Edasi lähen kööki. Rullin ja küpsetan ära viimased piparkoogitaigna jäänused, rullin selle lätaka ahjust tulles kohe uuesti puruks, puistan 3/4 sellest lahtikäivasse koogivormi, sulatan 200 gr võid, valan selle purule, katan kihi pohlamoosiga; panen uue kihi puru, vahustan sinna peale 0,5 l toorjuustu, 200gr suhkrut, 250 ml vahukoort; zelatiini. Segan segu hulka terveid jõhvikaid. Segu vormi kõige peale ja külmkappi tarduma.
Edasi segan majoneesi, sinepi, küüslaugu, musta pipra ja soola ning topin liha selle sisse, et homme praadi teha …
Päev pole veel lõppenud!
kiikakööki 